Kanapidäjä Pulga Jaan löüdse minevä riidi lauda ussõ iist elektrikar’ussõ maandusõ kaabli külest üte tühäs süüdü kanamuna. No pruuv tä teedä saia, miä võisõ juhtuda ja midä inemise tuust oppi võinu.
«Novott jah, tä om üüse laudast vinnanu. Ma mõtli algul, et harak. A tuu pilukõnõ om haraku jaos kaunis kahtlanõ ja neo haragu, kes siin omma, noorõ haragu, kas nä mõistva roita sääl lauta müüdä…
Näütäs nii, et tuu om tuhkru iks vast. Vei saina müüdä muna üles, pilust vällä ja sis tä kas kukut’ tuu muna sinnä alla vai läts’ pandsõ esi, et om hää süvvä säält munakoorõ seest. Hummukus oll’ väikene loigukõnõ munakõllast sinnä alla nõrgunu, kanapoja seivä tollõ är.
Ku tuu muna olõs sadanu, olõs tuu pidänü vast poolõs minemä. Esiasi, ku tä poolõ tii päält lask’ hambist vallalõ.
Ku tuhkru pandsõ tiidlikult muna sinnä, sis inimkonna jaos tähendäs tuu, et kuigi om arvatu, et perän meid tulõva ahvi, sis võiva ka hoobis tuhkru tulla. Ja tuu om halvõmb variant, uskõ minnu. Rahvas arvas, et tuhkru haisas. Tuhkru ei haisagi muidu niiväega, ainult sis, ku tedä ärrität. Aga kaegõ inimkonda, kõik omma ärritedü. Määne hais olõs üllen, ku mi asõmõl olõs tuhkru ollu!
A ku tuu muna sattõ, sis tuu tähendäs, et tuhkrul om kah viil sääne jaanipäävä oimõtus pääl ja lõvva ei pea kõiki asju kinni.»
Katskinõ kanamuna tugõvalõ kaabli külen ripun. Rahmani Jani pilt