Kanapoig ja Saatus

 
Saatus tahtsõ, et Kanapoiga es süüä munast pääst är ja üts normaalsõ olõkiga must kana haudsõ timä vällä. Saatus tahtsõ ka toda, et repän, kiä timä immä (vai kasuimmä, kanul ei olõ vahet) hiilse, koristõdi siistilmast õigõl aol är. Hopõn, tuu igävene rassõ elläi, es astu kah Kanapojalõ pääle.

Katõ nädäli peräst läts’ ilm ka suurõlõ Keväjäle, nii et hummukust õdakuni muudkui kontrolliti, midäs tuu imä säält maa seest vällä sabitsõs ja kas tuu süüä sünnüs. Sis, ütskõrd ilusa ilmaga, oll’ vist Saatus kanapoja poolõ sälläga ja väiku pistrik (haugas?) haard’ timä küüdsi vahelõ. Saatus oll’ küll sälläga, aga imä es olõ. Imä linnas’ kullilõ järgi ja kull tuu hiitümise pääle visas’ kanapoja maha, suuri kannu aida. Kanapoja instinkt ütel tälle, et nüüd om vaia sisse tükki kohegi, kon tedä kiäki ei näe. Tükke tä kohe tükke, nika õdaguni tä vällä es ilmu ja üüses jäigi kaotsi.

Saatus näkk’ nüüd är, et asi tükis Kanapoja kahjus kiskma, ja hoit’ vihmasatu niikaua kinni, ku ma hummugu tulli ja näi, et üts kanapoig sais, siiva sorakilõ, ja kaibas, et timäga om halvastõ ümbre käütü. Ma sis vei vaesõgõsõ inkubaatorile kosuma. Poolõ tunni peräst oll’ tä viil virgõmb ku tõsõ velle-sõsara.

Kas ei olõ nii, et tihti kuulõmi selgen eesti keelen kurtmist, kuimuudu elun sukugi ei vea. Kiäki ei tulõta miilde noid kõrdu, kon nimä ime läbi vai üle väidseterä päsenü omma. Mõnõ inemise elu noist päsemistest koon saiski.

Inne unõ tulõkit võinu siski Saatust tennädä. Egäs juhus.

Illus pühäpäiv

 
Kolm tegeläst otsustiva hääd ilma nauti ütsiku saarõ pääl. Edimäne oll’ puhas vegan, nimi oll’ täl Vesirott. Kihä kosutusõs oll’ tä kuurnu är jupi kalmust ja plaan oll’ tollõ mõnusa pala man paar tunnikõist müüdä saata. Tõnõ oll’ kõgõsüüjä, nimi oll’ täl Parts.
Kuvõrd haudmine oll’ täl poolõlõ, sis otsust’ tä munnõ jahutada ja tuu ao müüdä saata saarõ pääl nigu turvakodun. Söögist tä es hooli, tahtsõ puhata ja vaimulõ tsipa vaheldust.

Kolmas aga oll’ põhimõttõline lihasüüjä. Suurlasnits, aga ristinimi oll’ lühemb – Kärp. Vaivalt täl nälgä oll’, aga Pardsi nägemine pand’ häüsä juuskma ja jala hüppämä.

Parts es tii muud, ku raput’ pääd, nii et kukrutagust oll’ kärbil võimalda kätte saia. Muialt aga Pardsile tä midägi tetä es suta, mugu karõl’ ümbre.

Vesirott kannat’ tuud janti jupp aigu, sis võtt’ uma palukõsõ risti hambiile ja oidu lumbi perve poolõ. Pardsil sai kah villänd, libist’ hindä vette ja oidu minemä.

Kärp pahasi, et kiäki timä nall’ast aru ei saa, läts’ puu-unigu manu, kon Vesiroti suvõkodu, ja tuhlas’ tuu läbi. Peräkõrd aivast’ kõrra ja ujusi kah saarõ päält minemä. Kelgi verd vällä es lasta, uudissõkünnist kiäki es ületä ja lehen tegelikult millestki kiruta es olõ.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit