Tervüs naas’ logisõma ja naksi suurõ hädäga arstõ vaihõl juuskma. Üts rassõ põlvõsüst sai tettüs, ku kell oll’ pääle 9 õdagu. Tartun. Oll’ kõnõld latsõpõlvõsõbranjega kokku, et lää tä poolõ. Tä selet’, et sääl Vaksali uulitsan omma takso rian. No es olõ!

Õnnõs olli ma pandnu märkmikku numbre, kõik 5555 5555. Kasutütär uursõ, kon olõ, ja käskse telli takso. Viil käskse kaia, et ei viiä suurõ kaariga üle jõõ. Kõnnõ aigu küsti nimme ja üteldi, et takso tulõ.

Kae ma sis, et tulõ suur mikrobuss-takso. A ma oodi jo väikeist. Uss lüüdi valla ja hõigati mu nimme. Ma ai sõra vasta, et ega ma invataksot es telli jo. Juht sai nall’ast arvu ja sis mi padrassimi. Ma küsse, mille mu nimme vaia oll’. Noh et ku säidse inemist järekõrran, sis om iks teljä tuu, kes pääle võetas. Sis ma mõtli, et võõran liinan ei tohe pääd kaota. Niisama ümbre tä minnu kah es sõiduta, arvõ oll’ normin.

Raudkatsi Ene

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit