Sõbõr kutsõ hainalõ. Ütli, et ei saa tulla, lehte tii. Esihindäst mullõ miildünü juuskva higiga ja purõvidõ parmõ käen haina küünü vitä, et tuu hiidütävä vihma iist kuivalõ saanu. A ega ma sõbralõ lehetegemise asja es võlsi.

Tõõnõ sõbõr kutsõ samal pääväl puid lahkma. Ütli, et ei saa tulla, lehte tii. Kuuman puulahkminõ om tsipa hullõmb ku hainatego, kuigi ka puiõ halgõs ajaminõ om väega teraapilinõ tegevüs. A ega ma tõõsõlõ sõbralõ kah midägi es võlsi.

Om aig, ku inemise kõnõlõsõ ilmast viil inämb ku hariligult. Om olnu küländ pikkä põuda, miä aiakraami kasvataja viivoolikuga juuskma om pandnu. Perämädse päävä omma toonu ka noilõ tsipa leevendüst. A suvi om alanu iks õkva nii, nigu suvi olõma piät. Seo om puhkajidõ suvi, kon igätsüst vällämaalõ sõita väega päähägi ei tulõ.

Looda, et sõbõr sai uma haina iks inne vihma ilostõ sisse veetüs. Ja looda ka, et tõõnõ sõbõr opp ütskõrd är tuu, et puiõ lahkmisõs om jahhemba ilmaga varahanõ kevväi hulga parõmb aig ku põvvanõ ja vihmanõ suvi.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit