Tsõõrivabrik

Vanavanõmba sõidi Võromaalt Tartomaalõ latsõlatsi hoitma. Nigu iks sis, ku nooril oll’ api vaia. Kõgõ väikumba, aastadsõ Jakobi võtsõ vanaimä uma hoolõ ala. Kattõ suurõmbat, viieaastast Oskarit ja kolmõaastast Ottot, naas’ kammandama vanaesä.

«Teemi tsõõrivabrigu!» kutsõ vanaesä poiskõisi. Puutüüpink oll’ poja majapidämisen olõman. A kõgõpäält tull’ vabrikun ammõdi paika panda. Vanaesäst ja Ottost saiva tüülise, Oskar panti direktris. Vanaesä jo tunnõt puutüü as’atundja. Trelli otsa pant säädeldisega oll’ hää lavvatükü külest tsõõrikõisi laskõ. Kolmõaastanõ tüüline nühkse nuu liivapaprõga silles ja pand’ karpi. Nuur direktri käve tähtsä näoga üte man ja tõõsõ man: hoitsõ umal tüüväel silmä pääl.

Perän, ku mäng läbi sai, küsse vanaesä, kas direktri jäi tüüga rahulõ. Poiskõnõ noogut’ rõõmsalõ. Vanaesä uursõ edesi, kas palka kah mastas. Poiskõsõ rõõmsa olõk olõs nigu peoga pühitü, tä nägo oll’ mõtlik ja murõlik.

«Nigu elongi. Nika om kõik häste, a ku jutt raha pääle lätt, om murõ õkva kaalan,» naarsõ vanaimä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit