Inemiisil om egäsugutsid nimmi. Kül om ristinimmi ku ka perrenimmi säärtsid ja märtsid. Perämädsel aol pandas viil latsilõ mito nimme ja mõtlõt, kuis lats külh säändse nimega toimõ tulõ. Mõnõ latsõ vahetasõ suurõst saiõh esi uma nime är. Mul ütele tutvalõ tütärlatsõlõ es miildü Mischel, tä võtsõ hindäle vahtsõst nimest Morgan. No mis tetä!

A nimest võit ka arvu saia tõistmuudu. Tuu oll’ 1956. aastal. Mu miis vei minno umalõ vanaunolõ ja tädidele küllä. Nä eläsivä Rosmal.

Ollimõ sis küläh uno Gustal. Uno puul suvit’ Tartost perekund Oja, nä olli muusiku. Näile tull’ ütel pühäpääväl küllä tutva Tartost. Näide kamban oll’ ka Kelami Tunne uma naasõga.

No et säändse korgõ külälise tulliva, sis meil oll’ uno Gusta tuu, kes võtsõ ja mõistsõ külälistega kõnõlda ja toimõtada. Gusta kutsuti tuul puhul põllu päält küläliste mano. Tull’ sis Gusta ja küläline andsõ Gustalõ käe ja tutvust’ hinnäst: «Tunne.» Gustal külälise käsi peoh, kaie terätselt otsa ja ütel’: «Ei tunnõ.» Astsõ sammu viil ligembäle, kai alt üles (Gusta oll’ lühkene miis) ja ütel’, et no mitte ei tunnõ.

Tunne ku viisakas miis es tii vällägi. Sai arvu külh. Appi tull’ Tunne sõbõr, kes kutsõ seltskunna kohvilõ.

A mi Vaikega kattõmi maja taadõ, koh ollimi käpile maah ja naarimi ilma helüldä naaru.

Puuri Siiri

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit