Sõbranna käve rätsepäkooli kokkotulõkil Tal’nan Vinne restoraanin. Läbielämise ei püsü inemise seen, nii tä mullõ tagasitii pääl rongist kõlist’ ja nakas’ noid jagama. Noh et kes ja kuis ja pall’u limbas’…
«A vot tuu süük Vinne restoraanin! Kõgõ inne tuudi puravikkõga supp. No es olõ supi näku. Es kostki paistu noid puravikkõ. Segi lüüdü kõik! A mekk kõlvas’ külh. Tõnõ süük oll’ Vinne piirak… A no mis piirak? Es olõ toda rulli kääntü… Hää oll’ iks! Noh ja kae, sis tuudi üts kuuk, millel oll’ Vinne nimi!»
Ma sai vahelõ kosta, et tuu oll’ sis Pavlova kuuk.
«Kost sa tiiät? Kas olõt kah sääl söömän käünü?»
Kostsõ, et olõ-i, a tiiä aoluku: tuu om üleilma kuulsa ja baleriini perrä nime saanu.
«Mille tä nii makõ piät olõma? Ja mis aoluku saa ütel koogil olla?» imest’ sõbranna.
Raudkatsi Ene