Ma elä suurõh kortõrmajah ja naabris om Mamastõ latsiaid. Ütel pääväl tulli uma tutva puult. Latsiaia väretin saisõ latsõkõnõ. Tä uutsõ kodominekit, jäimi juttu ajama. Mul om latsiga hää läbisaaminõ.

Äkki tä küsse: tädi, kas sul kommi ei olõ? Tsusksi käe karmanihe, no es õlõ. Latsõ nägo oll’ nii palvõt täüs ja oll’ nätä, et tä väega tahtsõ kommi. Ütli tälle, et uutku, ma lää tagasi ja tuu.

Kahmsi tarõn kausist üte kommi ja joosi ruttu tagasi. A sõbrakõnõ es olõ inämb ütsindä. Imä oll’ väiko sõsaraga tulnu tälle perrä. Jäi sis tõsõlõ poolõ väretit saisma ja küsse imä käest, kas või pojalõ kommi anda. Imä kärä t’ mullõ, et muidogi mitte.

Jah, imä sõna oll’ säädüs. Ma es anna tälle kommi. Kaimi kurvalt tõnõtõsõlõ otsa. Sõbrakõnõ võtsõ imä käest uma jalgratta, viro t’ tuu vasta maad ja oll’ väega pahanõ, astsõ edesi, es taha umma ratast kah. Ma lätsi kah kurvalt kodo poolõ, a tarrõ minnä es taha. Lonksõ edesi ja sis tull’ mullõ miilde üts tõnõ kommilugu.

Tüüti kunagi Põlva kaubamajan, vei puulpäivilde rahha panka. Kaubamaja direktri Tiina oll’ väega torrõ naistõrahvas, a täl oll’ suur murõ uma latsõ peräst. Lats oll’ väega herk piaaigu kõgõ söögi pääle ja tuu andsõ jakkõ seen tunda – ütel’, et last piaaigu kantas üsäh. Ütli tälle, et ma tunnõ ütte naistõrahvast, kes om pall’osit avitanu ja pall’o arsti kah saatva timä mano diagnoosi täpsustama. Tiina tennä s’ ja ütel’, et täl omma vanõmba Tartoh arsti ja nä läävä latsõga sääl arstõ mano.

Tä oll’ latsõga är üts kolm nädälit. Tagasi tullõh oll’ väega läbi ja kõnõl’ mullõ, et lats sai süvvä õnnõ merekapstast. Ku lät s’ latsõ mano merekapsta purgiga, sõs pidi lats pall’ast purgi nägemisest ossõndama nakkama.

Mõnõ päävä peräst otsõ tä mu vahtsõst üles. Nä olli mehega otsustanu mu tutva mano minnä. Helistigi sõs Kaika Lainele, lepsemi ao kokko ja kõnõldul pääväl ollimi kohal. Laine kutsõ meid tarrõ. Istsõmõ lavva man. Tiina andsõ Lainele kostis tuudo tollõaigsõ kommikarbi, illos kassikõsõ pilt pääl. Laine võtsõ karbi vasta, tekk’ vallalõ ja pandsõ aknõ mano lavvaotsa pääle, tõsõl puul istsõ latsõkõnõ. Laine kõndsõ tarrõ pite edesi-tagasi tükk aigu, kai iks karbi ja sis jäl latsõ pääle. Viimäte lät s’ karbi mano, võtsõ tuu kätte, pandsõ latsõ ette ja ütel’: pistä kinni!

Mi ollimi kõik hiitünü, esieränis latsõ imä. Tä hüpä s’ pistü ja kogõli, et ei või. Sis ütel’ Laine: olõti haritu inemise, ütski lats ei olõ üles kasunu merekapstaga ja ku hummõn om mõni punn kihä pääl, sõs helistäge. Võtsõ sõs miipurgi ja lät s’ tõistõ tarrõ rohto tegemä.

Latsõkõnõ seie suurõ mõnu ja helkvide silmiga kompvekke ja vanõmba naksiva toibuma. Laine tulle tagasi, andsõ latsõlõ mii päält ravivii är juvva. Sele t’ viil, kuis edesi tetä. Vanõmba tenssi ja sõidi kodo, hing luutmist täüs.

Järgmädsel pääväl helisti ma Tiinalõ, et kuis üü lät s’ ja kuis pojakõsõga om. Tiina oll’ esi rõõmsa olõmisõga ja pojaga olõvat kõrrah.

Kõndsõ väläh edesi. Mõtli uma latsõpõlvõ aigõ pääle. Oll’ kommivaenõ aig pääle sõta. Ainumadsõ maiusõ olli mesi ja siirobi, mis imä kiitse. Säält saimi kätte nii tarviligu süsivesigu, mis kasujalõ kihäle tähtsä olli. Muidogi piät makõ tarvitamisõl olõma uma mõõt, ei olõ mõistlik terve päiv kommi süvvä. Ummõhtõ and makõ süümine suurt rõõmu. Kas sa ei taha umma last rõõmusta?

Puuri Siiri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit