Sõbõr kõlis t’. Ütli, et ei saa pikält kõnõlda, olõ mõttõtalossil. Sõbõr naa s’ toro otsan oigõlõma ja ütel’: «Säänest asja ei olõ olõman! Talos om iks tuu, ku midägi är tetäs, sitta veetäs vai muud säänest. Joba sõna «mõttõtalos» esi om mõttõlda, umbõs nigu Keskeräkunna avvokohus!»

Tuu tollõs. A tõtõst juhtu niimuudu, et trehvsi üten lüümä «Vunki mano!» mõttõtalossil. Olli varrampa lehen kirotanu, et säändsit talossit peetäs, a es tiiä täpsele, midä sääl õks tetäs. No tiiä: sääl märgitäs asjo ja plaanõ selgembäs. Ja tuu jaos om vällä märgitü uma aokava ja plaan, kuimuudu mõtõ selgembäle vällä tulnu, ja abimehe, kiä mõttõtüüd häste tukõ mõistva.

Muidoki passissõ säändse mõttõtalossõ kõgõ inämb noilõ, kel uman tüün vaia midägi vahtsõt är tetä. Sääl tüürühmän, kon ma man olli, märgotimi, kuimuudu tetä nii, et võro kiil ja Võro liina luu liinapildin parõmbalõ vällä paistunu. Ja jõudsõmi väiku plaanini kah.

A kõgõ inämb häädmiilt tege mullõ tuu, et mitmõ arotõdu teema man tull’ iks ette, et mi kandi kõgõ suurõmb väärtüs om uma kiil ja ummamuudu kultuur. Usu, et mitmõ noist päält 100 mõttõtalgolidsõst sai seokõrd võrokõsõs olõmisõlõ kimmüst mano. Joba tuuga om «Vunki mano!» luumistalos näüdänü, et peris mõttõlda säändse talgo iks kah ei olõ.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit