Nii vanna inemist, kiä inämb midägi oppi ei suta, olõki-i olõmah
Vanõmba ja keskiälidse inemise mälehtäse häste tuud Lenini kuulsat hõigahust «Õppida, õppida, õppida!». Umal aol kõlasi tuu hõigahus nigu tühipal’as sõnakõlks. Opsõva nohiku ja muudo laasa, virga inemise naksiva jo varra tüüd ründsütäma. Pall’o kimmämbält pidä tuu Iljitši hõigahus paika täämbädsel pääval, nigu olõs tuuaignõ suur juht ja oppaja tulõvikku ette nännü.
11.–18. rehekuuni om täüskasunudõ opjidõ ühendüs Andras kuuh haridusõ- ja tiidüsministeeriümiga vällä kuulutanu järgmädse täüskasunuidõ opjidõ nädäli ehk TÕNi. Joba üle katõkümne aasta tõmmatas niimuudu tähelepandmist toolõ, et opminõ om üts lõpmalda tähtsä osa inemise eloh.
Ildaaigu kuuli, ku latsõ vandsõva opmist, et mille om vaia tuud jurra kullõlda. Ma naksi muigama ja ütli, et opmisõst olõnõs, kas tulõvikuh olõt sa tuu, kes kott tõisi, vai olõt tuu, kedä kotitas. Mu ütelüse mõtõ oll’ tuuh, et midä laemb ilmakaeminõ om ja midä rohkõmb inemine kässiga tetä mõist, toda kimmämb om eloh nakkama saia. A sakõhe jääs tuust haridusõst külh arvusaaminõ, et noid pääkeisi topitas faktipahna täüs ja peristarkus jääski saamalda. Vai sõs tahetas noorõst tetä kiäki, kiä tä uma olõmisõ poolõst sukugi ei olõ.
Tuu inemine, kes joba noorõlt uma kutsumusõ är tund, om nigu lotomängo päävõitja. Suurõmb jago otsva terve elo toda tiid, midä pite näid seoh ilmah käümä om kutsutu. Mul tulõva alasi aukartusõvärinä henge, ku kuulõ jäl mõnd luku inemiisist, kiä omma uma elo ümbre käändnü. Juristest saava kondiitri, geoloogõst koka, ministeeriümi nõvvoandjist soonõtasoja, arhitektest aroomiterapeudi, muusikist füüsigu ja vastapite.
Seokõrdsõ TÕNi juhtmõtõ om, et õnnõs om vaia oppi. Õnnõs om täämbädsel aol tõtõstõ luudu lõpmalda pall’o võimaluisi ümbreopmisõs, manoopmisõs ja muudo huvi kõrral opmisõs. Kunagi olli sakslasõ üteh oppajidõ seltskunnah ütelnüvä, et näide meelest pidävä eestläse korgõt haridust ülearvo tähtsäs, et pall’o inämb pidänü avvu seeh olõma ammõdi mõistminõ. Ma olõ sakslaisi arvamisõga peri. Om erialasiid, koh ilma korgõ haridusõlda vällä ei viä, näütüses tohtri vai sis insinöritehnilidse tegijä, a tuu, et prestiiži peräst nui neläs määndselgi erialal bakadiplom karmanih olõs, või inemisele õnnõ tuska tuvva.
Olli ao, ku esä – oll’ tä sis puutüü- vai põllumiis, kängsepp vai rättsepp – andsõ pojalõ uma tiidmise tüü kõrvalt edesi. Täämbädsel aol om säänest asja veidü. Tuuperäst om minol alasi hää miil, ku ma koskilt loe, et kõrraldõdas koolitusi, koh opatas vanno traditsiooniliidsi käsitüüvõttit. Säändse tiidmise omma kulla hinnaga, selle et olku aig pikk vai lühkene, ütskõrd tulõ tuul massituutmisõl lagi ette ja sõs om vaia tetä asjo nii, et nä mitu sugupõlvõ vasta pidävä.
Mis tuu opminõ viil hääd tege? Opminõ hoit naha tuurõ, and säändse värski tundõ ja tiidmise, et sul om latsõlik uudishimo viil alalõ, ja tuu tiidmine tege õnnõlikus. Saat mano julgust tetä asjo, millest siiäni õnnõ mõtlit. Saat tutvit mano ja võimaluisi tulõ kah mano. Nii või ütel pääväl trehvädä, et su kompuutri kiräkasti potsatas teedüs tollõ kotsilõ, et araabia šeik ots umalõ perrele soonõtasojat. Nõudmisõ omma kül väega korgõ, a pakminõ om pakminõ ja esi otsustat, kas proovit tüühü saia vai mitte.
Üts hää umahus om opmisõl viil. Opminõ om mu meelest ainumanõ asi, minka ei saa vanadust vällä vabanda. Nii vanna inemist, kes inämb mitte midägi oppi ei suta, olõ-i olõman. Ka egäõdagunõ uudissidõ kullõminõ vai millegi lugõminõ om opminõ, ku a s’al mõttõga man olla.
Hoitkõ sõs meele nüüd ja edespite opmisõs valla ja ärgu teid hiidütägu tuugi tarkus, mis ütles, et inemine opp terve elo, a koolõs õks lollina. Ti olõti vähembält pruuvnu.
Õkva Margit,
raamadukogohoitja Perilt