Üts suur hädä, midä ammõtniku süvendäse, om hääkõrra ja loodusõ kaitsmise segiajamine. Kotusside omma nuu peris ütstõsõ vastandi. Üts näüde: Rõugõ vallan keeleti är vana lavvaunigu. Mõni ütläs, et tuu reostas loodust. Reostas tõtõstõ, aga ainult sis, ku nuu laua omma immutõt. Õnnõs ütski saekaatri säändsiid laudu ei paku. Harilik lauaunik om loodusõlõ peris kingitüs. Kindla pääle tege sinnä pesä häniläne. Ah et häniläne või muialõ minnä? Või küll, aga säält löüd mõni rüüvli timä poja üles ja laul laulõt. Pääleki: hääkõrrapooldaja või kah muialõ minnä. Kiä oll’ siin Eestimaal inne, kas häniläne vai hääkõrrapooldaja?

Mul oll’ üts sääne unik, mille ma ildaaigu är kasuti. Kiä kõik sääl all es elä: kunn uu t’, kunas kurg är lindas, hainahiir kah, meeletü kogus kõrvaharke pidi nakkama vahtsõt kotu otsma. Nastik. Noid liike kõiki pea ma loodusõs ja näide elämise kahjustamist loodusõ kahjustamises. Ja tuu muialõ kolimisõ jutt om peris imelik. Inämb-vähämb sääne katsõ om ammu tettü. Inemiisi pääl. Indiaanlaisi pääl, kiä, nigu perän vällä tull, omma kah inemise. Es jäetä näid kõrbõn kah rahulõ, ku määnestki maavarra lövveti.
Tulõmusõ omma kah teedä, õigõ mitmõ suguharu (vast koguni mitusada) kuuliva vällä. Ja viil: midä ütlese nuu muialõ-kolimise jutustaja sis, ku ütel pääväl tulõva väiku rohilise mehekese ja ütläse: «Minke ti siist minemä, meil om sedä Maad vaia!» Kui mõni pruuv vasta kobisõda, lätvä mehekese suurõ silmä viil suurõmbas ja tä küsüs: «Kas teil sis koolin karmasäädüst ei opatagi?» Ja nii meid sis siist Maa päält är aetas ja säädüse perrä, ei määnestki vahet, olõt sa lihasüüjä vai vegan.

Vai võtami tuu määrusõ, et sul piat olõma hääkõrd nigu naabriil. Inämbjagu naabriid pügävä muru nulli pääle, olgu põud vai vihm. Kunnapoig ei saaki tiigist vällä tulla: ei olõ kohegi varju minnä. Botaanilisest vaisusõst ei massa kõnõldagi.

Hääkõrrahädä omma jo puha mi hindä tekitet ja noid saanu är hoita, kui tunnistõdu hindäle ütte lihtsät asja: üts asi om liina hääkõrd, tõnõ asi alõvi uma ja peris erälde om maa-elämise uma.

Aga egas hääkõrd ei olõ määnegi kurja juur esihindäst, probleem om tootmisen loodusõ arvõl. Egasugumanõ suur ja otav tootmine häötäs loodust. Mitte mahemuna ei olõ kallis, tavaline muna om ülearu otav. Tegelikult es tohtnu näid ülepää ollaki. Haritav maa om kõik monokultuure all, mis loodust sääl inämb. Tagajärgist kõnõldas meediän peris pall’u, aga põhjustõ löüdmine om hädine. Mõni nelländä-viiendäjärguline põhjus löütäs üleski, aga pääpõhjus ei olõ mitte tuu, et inemiisi om pall’u. Pääpõhjus om rüüvmajandus.

Muud ei mõisa lõpõtusõs üldä, et söögipalvõ asõmõl võinu ega inemine noidõ käest andis pallõlda, kelle arvõlt täl otav süük laua pääl om. Tsilk silmävett supi sisse ei olõ pall’u.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit