Taa lugu juhtu inne, ku tsiakatsk mõtsu seen vallalõ pässi. Lõigassi vellege mõtsan mõtsakuivi ja tuulõgõ mahasadanuid puid. Sael sai küte otsa. Oll’ vaja bensupaak ja õlipaak täüs panda. Ku saag õi tüütä, sõs nakkasõ kõrva kuulma mõtsaelänikõ hellü ja silmä nägemä liikmist.
Joba kostugi kõrvu paiuharaka hädäkisa koskilt mõnõsaa meetri päält. Hädäkisa läts’ kõvõmbas ja tull’ meile lähembäle. Mõni mõtsaelläi pidi paiuharaka pesä lähkün liikma. Paiuharakas jätse rüükmise perrä, arvada, õt mõtsaelläi oll’ pesä lähkült kavvõmbõlõ kõndnu. Nüüd kostu kõrvu õrn ossapraksak säältpuult, kost inne oll’ tulnu paiuharaka hädäkisa. Saisõmi katõ-kolmõmiitredse vahega näoga praksaku poolõ ja jäimi uutma, kas näemi, määne elläi mõtsan liigus.
Nii minoti peräst näimi meist 60–70 miitri pääl mõtstsika. GPS näüdäs’ mõtstsial, õt tulõ õkva tulla mi poolõ ja perrä kaia, kes timä kotun laamõndõsõ. Nii tä põrut’ki liuhka läbi magistraalkraavi, a kraav õs muuda liikmisõ tsihti. Tsiht oll’ võetu õkva mi pääle. Saisõmi nigu aiatulba, ku mõtstsiga mi poolõ astsõ. Vahe kuivi kõrrast vähämbäs ja oll’ koski 15 miitrit, ku veli sosist’: «Kos sa tulõt!»
Sosinaga küstü küsümine pandsõ mõtstsia saisma ja mõtlõma. Kai mi poolõ, tõmmas’ hõngu läbi nõna, lõpus käändse otsa ümbre ja läts’ kipõ sammuga tultut tiid tagasi. Ju mi õs anna puu mõõtu vällä, ollimi ülepää võõra asja, mis õs passi mõtstsia kodu manu ja tä pedäsi parõmbas jalga laskõ. Ütle viil, õt mõtstsiga om rummal ja õi mõtlõ!
Reiliku Kalev