Üts murõtamine peat õks kõik aig käsil olõma. Enne, ku meile taa haigusõmurõ tull’, kõnõldi ütest tüküst kliima lämmämbäs minekist ja tuust, mea mi egaüts võlssi tennu olõmi, et taa nii lännu om. Ja tuust om kah pall’u kõnõld, et mi hirmsadõ süüki raiskami, no et ostami pall’u ja lasõmi hukka minnä ja viskami mõtsa, praegutsõl aol muiduki prahikasti.

Ma mõtli üts päiv õkva tükk aigu tuu pääle, et kas ma esi süüki prahikasti panõ vai kas ma kedägi tiiä, kiä nii tege. Vot ei panõ ja ei tiiä kah kedagi, kiä nii tege. Ku juhus, et mõni lihakammar vai vorstiots saisma om jäänü, sis kiäki tiid õks kedägi, kiä tund säänest inemist, kelle pini vai kass kõik sääntse kraami hää meelega ärä süü. Vääga pall’u kuivatasõ esiki munakuuri ja veevä vai saatva sinna majapedämiste, konh kannu peedäs. Ku mõni muru leibä vai saia tõnõkõrd järgi jääs, kuivatõdas tuu kah ära ja hoidas tutvõilõ kanulõ vai lambõilõ. Niisama ei visata prahi sisse kalarappõid, ku ütski tutva kass om. Ma tiiä ütte jänestepedäjät, kelle lähembä naabri kardulikoorõ kah taalõ toova.

Aga tõnõ asi om prahikastõga liinan suuri puutõ man, kohe visatas pea ega päivi meheste peris kõrran söögikraami. Tuu om sääne asi, mis nii-üldä normaalsõlõ inemisele pähäki ei mahu. Tuust, et omma olõman sääntseide nuuri inemiisi pundi, kiä säält söögi vällä korjasõ ja tuust eläsegi, om kah viimätsel aol pall’u juttu ollu. Kas tuu no kõgõ õigõmb elämise muud om ja misperäst üts vai tõnõ õigõdõ sääntse kombõ om valinu, om umaette jutt.

Silmä om jäänü viil üts hull raiskamine, medä inemise kotun ilmangi ei tii. Tuu om paprõ raiskamine. Ega nädäli tulõ postkasti patsak puutõ pähämäärmiisi, peris hää paprõ pääl ja värvilitse muiduki! Ja sis nuu vitamiine ja söögilisandide pakmise! Alasi kõrraligu kuvääri sisen, klantspaprõ pääl ütest tüküst üts ja tuusama jutt, ja firmaomaniku värviline pilt kah man. Lähät panõt paprõkasti ja mõtlõt, et mitu puud nüüd jälleki…

Mi uma amõtnigu omma ka peris virga kõkkõ paprõ pääle trükmä, olkõ no, et tuusama jutt inemisele säälsaman arvuti postkasti ka saadõtas. Ma sai ildaaigu teedä, et sukugi ei pea nii tegemä, ja eriti noorõmba amõtnigu pedävä tuud meelen, a mõni vanõmb pelgäs vast, et muidu ei tunnu tuu tüü nii tähtis ja suur, ku vällä ei trüki.

Esi kirutat tõnõkõrd mõnõ telefoninumbri, aadressi vai ostmise nimekirja vana kuvääri nuka pääle – kiä tuuperäst puhast papõrd ots vai pall’u taad kotun omgi.

Pellädä om, et taa suurõ haigusõmurõga, millega ostmisehaigus üten tull’, võit no külh juhtuda, et muidu kokkuhoidlik inemine kraami raiskas. Ku taa kauba otsa saamise hirm ütskõrd maha vaibus, sis võit prahikastin halletama lännüt leibä ja muud söögikraami löüdä külh, kui õigõl aol kohe ärä anda ei jouda vai ei tihada, selle et om pall’u.

Aga ku õks suurin poodõn tuu pääle enämb mõtõldas, et kelle tuu üle jäänü kraam enne tähtao tulõkit madalamba hinnaga vai peris ilma ära anda, sis ei tulõ nuu numbri, ku pall’u mi kraami raiska, sukugi nii hirmsa suurõ. Ja ega medä tetä ei olõ, nuid, kelle säänest avitamist vaija om, ja mitte ennegi jõulu aigu, meil jagus, olkõ noh, et tuust vääga kõnõlda ei taheta.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit