Viimätse ao päämine teema om ollu üts tsillukõnõ viirus, midä maailma kõgõ suurõmba riigi üten jaon om lövvetü egäl katõkümnendäl inemisel. Tuust omma kõik nii är hiitünü, et mis sis saa, ku timä õkvalt omgi tuu katõkümnes. Linnuki pandas saisma, laivu päält ei lasta inemiisi maha ja kõik pesvä kässi kokku: «Mõtlõ ummõtõ!»

Tasus tsipa aoluun tagasi minnä: Põhjasõa aigu kuuli Eestimaa pia puhtas. Tegeligult joba inne, Vene-Liivi sõa aigu, aga säält ei olõ mul üttegi perekonnaperimüst. Põhjasõa lõpun tull’ mu imäpuulnõ esivanõmb Roosa mõisniku manu ja ütel’, et timä om sõaväest maha jäänü sepp, kas mõisnik ei taha kaupa tetä. Mõisnikul es olõ muud ku puultühi maa, ja kauba tekk’ tä häämeelega. Sepp tüüt’ mõisan nika kuuõkümnendä eluaastani ja sai sis palgas igävedse suurõ maatükü. Nii umbõs väiku kolhoosi suurusõ. Tuud maad sis jagati noorõmbile latsile perändüses, aga peräots jäi iks alale, sääl elä põrõlt ma.

Eestimaa om mitu kõrda rahvast piaaigu ilma jäänü, aga kostki mõtsaonnist ilmu jäl inemise vällä ja elu läts’ edesi. Eräldi elävide inemiisi manu taud ei päse. Tammsaare om «Tõen ja õigusen» taudi leviku mehanismi väega täpselt kirja pandnu. Taudi tõi küllä auväärt ärimiis Kassiaru Jaska, kelle ammõtinimes oll’ hobõsõparisnik. Edimält jäie Vargamäe latsõ terves, kuna Kassiaru rahvaga läbi es käütä. Perän tull’ taud iks ringiga Vargamäele ja latsõ kuuliva.

Mis meil praegu toimus? Ärimeestel om prestiižiküsimus kävvü ega aasta Tain puhkaman, Norran lõhet püüdmän, Alpiden suusataman ja kurat tiid, kon viil. Säälsaman kõnõldas viirusõ leviku majanduslikust mõjust. Siist paistus selgele hindä tekütet koolu ring, ladina keeli circulus vitiosus. Rahvas rändäs, tuu raha sisse. Tuu raha iist saat esi kah rännädä. Rändämine levitäs viirust, rahvas hiidüs är ja rändäs veidemb. Raha tulõ sisse veidemb. Varsti või asi minnä nii kaugele, et ärimiis ei saa kah inämb reisi. Küsümi: kui sa kodumaal tunnet hinnäst häste, nigu kotun, misjaos sis reisi? Kõik om jo loogiline ja säädüsperäne, taud om tollõjaos, et ringirändämist tagasi hoita. Ringirändämise takan om muiduki üleilmastumine, midä edimält kõik tükkevä kitmä. Ma ei olõ seenimaani aru saanu, mille rännätäs. Ma ei mõtlõ ärimehi. Mõnõ põhjusõ võinu jo üles lukõ: kongi om narkots otav, kongi om Viagra otav, kongi om viin otav. Midägi ollõv viil, ei mäletä. Igatahes omma kõik nuu põhjusõ säändse, ilma milleta inemine väega häste läbi saa.

Üts suur põhjus om muiduki ka tuu, et vanõmba inemise ei lövvä umale elule vahtsõt mõtõt. Mõttetule elulõ loodetas vällämaalt mõtõ löüdä. Kõike oltas harinu otsma vällästpuult ja võimalikult kavvõdast. Aga otsma piasi esihindä seest. Nigu laulsõ kadunu Silvi Vrait: See rohi kasvab su enda aias…

Rahvide segämise iist om selgesõnalidselt hoiatanu ka piibli (Paabeli torni lugu). Tähtsä inemise, kiä usupühädel kerikun koogutasõ, ei paista tuud kotust piiblist lugõnu ollõv, vai sis arvase, et ellä saat ainult nii, nigu Kassiaru Jaska. Niipall’u ku ma mäletä, jätse Kassiaru Jaska pääle latsi surma hobõsõparistamise maha.

Kui mitu last (vanust ma ei kõnõlõgi) piat Eestimaal vahtsõ viirusõ kätte är kuulma, et hobõsõparistamise-laadsele majandusõlõ piiri proovitas panda?

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit