Seo asi oll’ jo väega ammu. Sis olli viil Põlva kolhoos ja Aarna suurfarm. Ma käve ka sinnä lauta tüüle – olli lehmänüsjä. Sis ollegi nii, õt naati kõnõlõma tunniaolidsõst kelläao muutmisõst. Hää külh, muudõtas sis muudõtas. Pidi suur elektri kokkohoitminõ ja kasu tulõma. Olõ-i imp meelehki, kuna tuu oll’, kas keväjä vai sügüse, ku tullegi tunn aigu ildamba tüüle minnä. Tuu hummogu läts’ uni õks vana ao perrä är, istsõ ja passõ niisama aknõ man. A tütär Ene, kiä tüüt’ ka säälsamah, tull’ umast ussõst vällä, näkk’ minno ja ütel’, õt mis sa sääl passidõ, nakami minemä. A sis ma ütli tälle, õt täämbä pidime jo tunn aigu ildampa minemä. Ene oll’ tuu hoobis är unõhtanu. Tä läts’ tarrõ tagasi ja ütel’, õt pruum viil kibõnakõsõ maada.

No sis naksimõ õks tüüle minemä. Tõisi naisi tull’ kah. Saimi vast poolõ tii pääle, ku naksimõ veiga imelikku mürinät kuuldma. Midä laudalõ lähembäle, tuud mürrin kõvõmbast läts’. Saimi arvu, õt lehmä rüüksevä. Näide õigõ nüsmisaig oll’ ildast jäänü. No ku mitusada lehmä õks ämmärdäse, sis tuu mürrin om võimsa külh.

Õga midägi, tüü tulõ är tetä. Lätsime umma rõivaruumi, vaeldimõ rõiva är ja lätsime lauta. Oh sa taivakõnõ, ku lehmä viil ka meid näivä. Viil hullõmbahe rüükmä naksiva. Üüvaht laiut’ laudaussõ pääl kässi, lehmä röögevä, pask linnas’, piim juusk’ nissost sita sisse.

No muidogi, lehmä olliva jo harinu, õt näid õigõl aol nüssetäs. Inemisele võit õks är kõnõlda, õt läät tunn aigu ildamp tüüle, a kuis sa eläjäle selgest tiit, õt tä är kannatama piät…

Õga midägi, võtimõ sis massina üskä ja lätsime õgaüts uma ria pääle. Õga kerge es olõ nüssä kah, lehmäkeisil jo udara halusa. Tull’ naada näidega rahulikult kõnõlõma ja muido paitama. Lõpus sai sis tüü tettüs ja rahu majah.

Perästpoolõ saimi arvu külh, õt oll’ vaia lehmi veitsiviisi har’ota ja nii mi edespite ka tegemä naksimi.

Kurõ Hilja


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit