Meil om kül olnu pall’o juttu inemiisist, kes eläjit piinasõ ja nälgä jätvä, a veidü um kõnõld eläjist hindäst.
Ütshummok istsõ vana harolidsõ puu all ja kuuli määnest naginat ja tsäägutamist puu otsan. Kaiõ üles ja näie nellä ilosat väikukõist oravapoiga mängmän. Nä hüpsivä iks üte ossa päält tõõsõ pääle ja aiva ütstõist takan. Ja nii mitu päivä järest.
Tulli sis üts õdak tüült kodo ja kai, et kiäki um puu all maan. Ollegi üts oravapujakõnõ, paistu vähä uimanõ. Võti puu alt puja peio ja mõtli, et panõ kasti kosuma. A täl olli nii terävä hamba, et tennäs’ minno tuu iist näpust purõmisõga.
Veitse ao peräst tä kosusi ja ma veie tä vahtsõst puu mano ja panni ossa pääle. Lätsi tühjä kasti tarõ mano viimä ja ku tulli tagasi kaema, mis oravapoig tege, näie jo, et naabri kass läts’, orrav hambidõ vaihõl. Joosi kül perrä, a kass pagõsi huunõ ala kivve vaihõlõ, kost ma tedä inämb kätte es saa.
Saisi sis puu ala ja vahtsõ üles, a es näe inämb üttegi poiga. Puu alt leüdse inne tuusti karvu. Tõiõ tuugi tarrõ ja miil läts’ väega hallõs.
Mõtli, et mille tuu kass nii tekk’. Kas tälle andas koton vähä süvvä vai um täl nii suur tapjainstinkt sehen, et piät õkvalt kõik elävä är süümä.
Naksi mõtlõma, et keväjä olli kuldnokil ja tihatsil kah puja, a inämb ei olõ üttegi nännü. Vast umma nuu ka är süüdü. Ütli naabrinaasõlõ, et timä kass um kõik oravapuja ja tsirgu är söönü, mispääle tuu laiut’ kässi ja vastas’, et kass um jah kodo kah mitu oravapääd toonu. Käskse kassi nuhelda ja är aia, ku ma tedä näe. A kass um jo kipõmb ku inemine. Ajat är, a tükü ao peräst hiil iks nuka takast vahtsõt suutäüt.
Kes kül karistasi kassi?
Vanastõ seie kass hiiri. Ei tiiä, kas hiire umma kah jo maa päält är kaonu, et muud süvvä ei olõ ku tsirkõ ja oravit. Ega ei olõki seo aasta üttegi hiirt nännü. A tuu iist um pall’o tikõ, kül kojaga ja ilma. Kass võissi noid süümä naada, a ju nä ei olõ nii hää maiguga.
Urmi Aili
Rüüvli kass. Tego ei olõ jutun kõnõldu kassiga. Pilt Uma Lehe arhiivist