Viil mõni päiv, ja lätvägi latsõ kuuli. Ei taha mitte üldä ega mõtõlda, ku pall’u hendä koolinkäümisest aigu müüdä om, aga senimaani tulõva miilde nuu septembri edimetse nädäli, ku konhgi ubina- ja värvilõhna tunnõ, selle et nii lõhnas’ sis alasi koolimaja.

Mitu kuud es olõ tõisi latsi nännü, ennegi nuid, kellega üten aiatüüpäivä tegema juhtu. Väikesen koolin, konh latsi saa ümbre, tunsõ jo kõik kõiki ja tuud jutustamist ja juuskmist oll’ peris pall’u. Septembrin olli enämbüisi hää ilma kah ja ega vahetunni aol koolimajan sisen es olta. Egä vahetund käve üts ubinõidõ järämine ja ütstõsõga vahetamine, selle et tõsõ aian kasvi õks nigu paremba sordi…

Ja et kõrraga õkva kooli­majan lämmind süüki es tetä, sis vahetõdi söögivahetunni aigu võileibu kah. Oppaja olli puhanu ja hään tujun, es panõki nulka saisma rüblikut, kiä koridori pääl näile pääga kõttu juusk’ vai tahvli pühkimise käsnaga sõbra asõmõl näile kogõmalda pihta sai.

No läts’ mõni nätäl, tulli tõnõkõrd edimätse kehvema numbri vai jäädi mõnõ koirusõga vahele. Ja ilma lätsi vihmatsõs, hommugu oll’ pümme ja os tahtunu kauõmb maada. Sis nakati päivikun lehekülgi lugõma, et kona jäl vaheaig tulõ, aga algusõn oll’ kõik õks nii illus.

Viimätse saa ja enambägi aastaga om koolin külh armõdu pall’u muutunu. Ku meile näüdäti kooliaol muuseumin väikeist tahvlit, kohe ega koolilats umal aol numbrid ja tähti tekk’, sis arvada, et varsti näütedäs latsile miaolitsi vihikuid ja pleijätsid, selle et tahvel­arvuti ja iPod ja mis viil…

Vahel tulõ külh hirm, et latsõ varsti sukugi käsitsi kirutada ei mõistaki. Hää tuu muiduki ei olõ, selle et noore pääaju üts osa jääs sis vällä arõnõmada… A elu om näüdänü, et kõrvalt targutamisest api ei olõ. Kõik asja, nii õigõ ku mitte peris hää, tulõva kõigil esi umast tarkusõst läbi tetä.

Ku ma ilmadu ao iist edimest kõrda kuuli minema naksi, pruuvõ vanaimä anda mullõ määnestki ettekujutust, kuis sääl kõik om, ja lugi ka mõistatusõsalmi, mea arvada õks vääga vana, taa henne kooliaost nii umbõs sada katskümmen aastaiga tagasi.

Maa on must ja vaod valged,
kündjal alles noored palged.
Kündja süda rõõmus keeb,
sest et künd ta targaks teeb.

No muiduki oll’ jutt tahvlist ja krihvlist.

Siski olõs tahtanu, et peris kõik asja siin ilman ei häädü ja et latsõ kõik alasi hää meelega sügüse kuuli lätvä. Vast jääs tuu ubina- ja värvilõhn ka õks alalõ…

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit