Üleminevä sügüse oll’ mi majan Antslan sääne tramburai, et kiäki es saa enämb rahu üüse ega päivä. Asi oll’ nii, et hiire olli põrmandu alt tarrõ tüknü. Paras aig kah: talvõkorterit oll’ vajja.

Nuu häbemäldä jüräjä jõudsõ üüses jo küüki, pedi kõik süümise asja är korjama ja käkmä. Viiemeistri Indrek pahand’, et tä es saa maada: hiir oll’ üüse köögin jüränü. Ma ütli kül, et egas hiirekene süüdü ei olõ, enge su kõrva. Nuu kuuldva kolmandadõ tarrõ väikest krabinõtki. Panku üüses vatt kõrva, sis ei kuulõ. Egas ma esi kah hiiri ei taha, nigu kõik õigõ inemise, aga neid es olõ viil tuu süküs kiäki nännü.

Jõudsõgi aig viiemeistri tarrõ, kon näil üüse pidu algu raamaduriiuli all vai klavõri seen vai sängü all. Indrek sai vihatsõs kõgõ inämb klavõri peräst, ja naksõgi mõtlõma sõaplaani hiiri vasta. Timä kõrva ei saa egä või näide krabistamist kullõlda, selle et nä kuulva joba kaugõlt ka vii kiimist ja kärbläse lindamist. Magamalda üüst väsünü, otsõ tä üles vana hiirelõksi, millel pikk nüür ka viil takan. Poodin om müvvä kül kihvti, aga toda ei julgu majan tarvita. Tuu või inemisele halva tetä.

Joba edimädsel üül lõppi veitüs aos närimine, ku üüse käve üts plaks ja Indrek oll’ üllen ku välk – sai püündjä surnu hiire kätte nink vei tuu päivä maha matta suurõ haina sisse. Ma naksi hendäette mõtlõma: kassi käävä ringi, visaku näile õkva hommukusöögis.

Tõsõl õdakul uursõ miis klavõrit, võtsõ ärä üte lavva ja näkse hiitünült, et hiire olliva muusikariista uurnu ja sedä jüränügi. Häda halv, aga api vajja. Muusik pandsõ lõksi klavõri sisse. Hiire tahtsõ ka vast mängi, juusksõ mitmõkõisi pilli müüdä, aga edimädsel üül es olõ Indrekul õnnõ. Hiire naardsõ mehe üle. No mis sa tiit! Usk ei lupa kül tappa, aga ma ei lupa klavõrit tsurki.

Tä uutsõ vahtsõt üüd, ku läts’ki häste: sai eski kats rüüvlit kätte. Kõkõ hullõmb oll’ tuu, et näid oll’ mitu ja viiemeistri es saa vahel sõba silmäle, nii pedi tä jäl üüse talitama. Aga hiire­jaht läts’ õks edesi nigu Indreku unõtuski.

Sis üte üüse parõmba unõ aigu hiilse hiir hää liha­kamara manu. Tuu, eelmidsi õnnõtuidõ seldsimiis, oll’ seni päsnü. Käve plaks ja Indrek üllen. Hiir oll’ jäänü jalga müüdä giljotiini ala ja eläsi. Indrek tull’ tedä mullõ üüse näütämä ja ütel’ õnnõdu helüga: «Tä eläs!» Ma ütli vasta: «No tuu siiä, ma taalõ tulõtangõga näütä!» Aga vastus oll’: «Ei, tappa ei tohe!»

Üüse ei saa jo ka tõisi kõrvalõ tedä matma minnä, kohe tä sis nüüd panda. Indrek tekk’ nii, et pandsõ hiire tühjä pangi, mis oll’ vällän trepi pääl, pangilõ pand’ kaasõ ja tollõlõ kivi pääle. Tõnõ hommuku oll’ hiir koolnu. Indrek matsõ tä tõisi kõrvalõ hiiri surnu­aida, esi tõsinõ.
Mitmõ üü joosul püüdse tä kinni kokku katstõist hiirt ja nädäli peräst es kuulõ enämb eläjide jürämist.

Vähäkene aigu ildamba oll’ vüürüsest lõks kuun kamaraga kaonu. Sääl kõrval oll’ mõsukauss tooli pääl ja siip kõrval, aga siipi kah es näe koskil. Indrek sis otsõ tükk aigu ümbretsõõri ja lõpus leüd­se lõksi kavvõlt trepi alt, siip jäigi leüdmäldä. Tuu oll’ vast roti tüü, a viiemeistri es nakka tollõ vasta sõta pedämä tuuperäst, et jürämist es kuulõ ja sümfoonia oll’ kah joba valmis saanu.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit