Olõ olnu ärsaatmisõl, kon sugulasõ lätsivä edimädsel õdagul umavahel tüllü üte hõpõluidsakomplekti peräst. Es olõ täpsele teedä, kellele tuu pidi saama ja säält naas’ tülü pääle.

Mõnõ ao iist kuuldsõ luku, kuis katsiku sõsara lätsi tüllü 200 ruutmiitre maa peräst ja no ei olõ nä mitu aastat uma­vahel kõnõlnu.

Ka mul hindäl oll’ kunagi üte piiri man vaiõlus, 100 ruutmiitre peräst. Tuu vaiõlusõ man jõudsõ ärtundmisõlõ, et periselt om mullõ õnnõ kattõ ruutmiitret vaia tuus aos, ku ma siist ilmast lää. Ja toda kah õnnõ muldapandmisõ aos. Peräst ei olõ mul lämmind ei külmä, kas säält kiäki üle sõit vai midä tetäs.

Kas asjul siin maa pääl om nii suurt väärtüst, et mi umavahel inämb ei kõnõlõ? Ma ei olõ nännü üttegi puusärki, kon karmani külen olnu.
Loi ildaaigu hää sõbra Aarma Jüriga köüdetüt luku. Sääl oll’ jutt näütlejäst Lindau Lislist, kiä, ku täl siistilmast ärminek kätte jõudma naas’, suuvsõ õnnõ ütte asja: Jüri käest ärsaatmisõs laulu «Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat». Lislile oll’ salaja kirstu üten pant kats šampanjat, üts küle ala ja tõnõ käe mano. Pokaal kah, et ku taiva­väretin piäs ette tulõma tarvidus Peetrusõga kokko lüvvä, om kõik tarvilik olõman.

Mi kõik sünnümi siiä maailma pall’ana. Ka peräst är­minekit ei olõ tähtsä, kas sälän om Armani ülikund vai must kilekott. Sis olõmi mi kõik üttemuudu võrdsõ, huulmada tuust, pall’o meil asju om ja ku pall’o olõmi elo joosul varandust kokko himostanu.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit