Uma Leht om no ilmunu 20 aastakka. Edimäne lehenummõr tull’ vällä 2000. aastaga põimukuul. Lehe välläandmist alostõdi Põlva aolehe Koit man ja edimält tull’ leht vällä kõrra kuun.

Aig om edesi lännü. Täämbädses om Umma Lehte saanu lukõ pia põlvkunna jago rahvast. Tuu tähendäs, et mano om sündünü vahtsit lugõjit ja kirotajit, a osa lugõjit-kirotajit om tast ilmast är kah lännü. Leht tulõ no vällä egä katõ nädäli takast ja perämädse kolm aastakka om tä värvilidse trüküga.

Uma Lehe toimõndusõ jaos om iks olnu tähtsä, et leht jõudnu võimaligult suurõ hulga võrokõisini. Tuuperäst om lehel suur trükünummõr ja Vanal Võromaal veetäs tedä küländ hulga lakja. Või arvada, et seo katõkümne aastaga om mano tulnu hulga säänest rahvast, kiä ei pelgä inämb võro keeli lukõ vai kirota. Tuud näütäs ka Uma Lehe jutuvõistlus, kohe iks pall’o kirotajit ummi kirätükke saat.

Edimädsen lehenumbrõn kirot’ Kama Kaido artiklin «Vast suurõ asja väiku alostus» niimuudu: «Eestläse olõmi kül kõik, a üte­sugumadsõ ei olõ joht. Lõunaeestläse omma jo vanast aost tõistmuudu olnu. Tõistmuudu kiil, tõistmuudu inemise, tõistmuudu kombõ. Ja ku seo tõistmuudu olõmine är kaos, sis olõ ei tuu ütsin­dä mi hädä ja murõ. Ku kõik eestläse olnu ütesugumadsõ, kõnõlnu ütte kiilt ja olnu ütte näko, sis olnu taa üts väega vaenõ ja vilets rahvas.» Nuu sõna ei olõ aoga umma aktuaalsust kaotanu.

Uma Leht om kaldu võro keele ja kultuuri poolõ ja tuud kallutatust mi joht häbendämä ei piä. Jõudu kõigilõ lugõjilõ ja kirotajilõ ka edesidses aos!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit