Seo parhilla ilma ja inemiisi ropsva tõbi, mille nimmegi ei taha vällä üteldä, om siski hääd kah tennü, näütüses mõnõ kinä rändäjä võrokõsõ kodokanti tagasi toonu. Ja mis esieränis hää – või-olla nä ei lääki är.

Tuu oll’ illos pääväpaistõlinõ põimukuu alostusõ päiv, ku mi Tanilsoo Jaanaga Pärli­jõõ veeren timä vanaesä Ala-Heedu talon kokku saimi. Ligi 25 aastakka, päält vanavanaimä taivaratu pääle minekit, es olõ seon majan lämmüst seen hoitu, a mahla­kuust alatõn om majan elo: pääle Jaana toimõndas sääl viil kats kassi. Tuul vai mis sis tsiidso­dõlõ sõnomi vei, a koskilt nä muro pääle ilmu.

13 aastakka om Jaana ilma piten käünü. Noid kotussit, kohe tä kõik om jõudnu, ei jõvva ümbre jutustadõn läbi võttagi: tä om olnu Ameerikan raamadumüüjä, tennü Austraalian restoranitüüd, toimõndanu Kagu-Aasian ja Vahtsõl Meremaal, tüütänü Prantsusmaal lumõlavvakuurordin, rännänü Lõuna-Ameerikan.

Mõnõ kõrra om seo ao seen siski kodomaalõ kah põiganu. A viimädse kuus aastakka oll’ timä elopaik Inglüsmaal, edimält Essexin ja sis Somersetin, kon tä oll’ ammõtin agõntuurin, miä avitas üritüisi kõrralda.

Parajalõ sis, ku tä seo aasta puhkusõlt Brasiiliast hinnäst kodo nakas’ säädmä, oll’ koroona kah platsin. Elo Inglüsmaal es tõota inämb es harilikku ello, es ütegi vahva festivaali kõrraldamist, a hoobis kortinan pasmist. Ja võtsõgi Jaana kõnnõ Eesti välis­ministeeriümmi, kost tä kodomaalõ avitõdi.

Ulmõlinõ mõtõ

Veidükese ulmõlist mõtõt hinnäst perre tühän vanan talon elämä säädi es julgu Jaana edimält kodotsidõga jaka. A no om vanaesägi rahul, et timä kodomuro om ohtjist puhtas tettü. Ütte-tõist laonut ja muud prükü om hoovi päält kah minemä viid. Tuu käve nii, et mis köögiaknõst edimält kõgõ inämb halvan mõttõn silmä jäi, tollõlõ pandsõ Jaana ütsindä vai sõpru abiga talgu kõrran käe külge. Sis saisõ sääl puhta paiga pääl ja kai ümbretsõõri, mis nüüd kõgõ inämb sekä…

Muidoki om suur tüü viil iin – tarõ tulõ talvõs säändsele kõrda saia, et pidä lämmind –, a rõõmu või iks tunda, et välä­kemmerg om pistü, tomadi kasusõ ja peris ummi kässiga om täl aida ette terrass ehitedü. Sääl mi tuu päiv kohvigi jõimi.


Tanilsoo Jaana om kujondanu vana talohuunõ saina mano istmiskotussõ, kost om hää kodomurro kaia. Kabuna Kaile pilt

Majan om elektri õnnõs olõman. Telekat ei olõ, a internet om parhillatsõs kül – tuu avitas inemiisiga köüdüssen olla, säälhulgan sõpruga Inglüsmaal. Nimä eläse sääl Jaanalõ kogo süämest üten ja tahtva küllä tulla. Muidoki piät nä tuuga rehkendämä, et ei tulõ nigu mugavuisiga turismi­tallo, a nigu telki…

Edimädse kütmise perrä ütel’ Jaana, et ka sann uut tüükõrda säädmist, ja kaivu ei saa viil pruuki. Tuu tähendäs, et mõskmisvesi jõud parhilla tarrõ pangiga Pärlijõõst. Uma pikä hiussõ lask’ Jaana tuu­peräst joba maaha lõigada. No ei olõ hätä – vahtsõnõ lõikus passis tälle väega häste.
Kokkovõttõn om puuduisi kõrval iks pall’o hääd kah: saa siinde minnä, ku tujo tulõ, saa tsäihaina uma nurmõ päält kor’ada, saa pallidõ jalguga tarõst vällä astu – ütesõnaga luudusõga kuunkõlan olla. Millest esihindäst pall’o kõnõldas, a midä veidü pruugitas.

Tark inemine iks opp nättüst ja läbitettüst. Jaana om opnu, et eestläsele umast murõhtamist tulõ murda: ku kõik ei tulõ ka kõrrapäält häste vällä, saa tuust ummõtõ oppi, ei piä õkva stressist kerrä kiskma.Kogõmusõ kavvõmbast

Pääle vällämaal rändämise ja palgatiinmise tävvend’ Jaana sääl tiidmiisi: opsõ alternatiivmeditsiini, täpsembält tuud, kuis avita inemist ilma arstiruuhi pruukmalda. «Kihäl om uma tarkus ja tä praavitas hinnäst esi, ku mi mõistami tä vabas laskõ,» selet’ Jaana seod küländ vanna tohtõrdamis­meetodit vallalõ. Ku pall’o seost nüüd joba kõnõlda võit, a pikembän plaanin näge Ala-Heedu pernaanõ kül hinnäst iist võtman tüütarri, mis avitasõ umma miilt ja kihhä parõmbalõ tundma saia. Või-olla om tälle tuu man toes esiki kadonu ravihainatiidjäst vanavana­imä.

Egäl juhul tegünes kõrvalkaejalõ tukõv tunnõ, et seost mõttõst saa asja. Jaana esi ütles, et om Eestin joba tundnu, määnest kimmüst ütenmõtlõja andva ja ku hää om tan plaanõ kuta. Eestläne võtt ka ütist plaani väega tõsitsõlt. Muial ilman om tä kogõnu, et teessi-tuud-ja-taad-jutt jääs sakõstõ kohegi hõl’oma, uutma parõmbat aigu koskil tulõvikun.

«Eestläsele miildüs tüüd tetä. Inämbüsel om jo päävätüü, a päält toda tulõ kodotüü: kiä parandas majja, kiä toimõndas aian…» tuu tä vällä viil üte eestläisile umadsõ joonõ, midä muial pall’o ei näe. Ku tõtõst om nii, sis om jo hää. Tulõ luuta, et tä tollõ eestläse hindä seest üles löüd ja üte vana maja vahtsõlõ elo­lõ avitas. Päävätüü kõrvalt muidoki, selle et parhilla om täl peon tüükotus Võrol inglüse keele kursuisi pakvan firman.

Kabuna Kaile

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit