Meile tegüsi kass, kes inämb mi mant är es lähäki. Vällän oll’ joba pümme, ma pidi viil puukuurist puid tuuma. Kõrragõ kuuldsõ hallõt kassi näügmist, tä õkva nigu nõudsõ süvvä. Mõtli, et mis jant taa om: mul kassi joba tükk aigu tagasi kõrralikult söödetü. Juusksõ sõski tarrõ ja vei tälle hääd ja parõmbat. Tä nakas’ säändse isugõ süümä, nigu es olõs mitu päivä süvvä saanu. Tahtsõ tedä silätä, a tä tõmmas’ indä kõrvalõ ja tsuhksõ. Mõtli, et taa om külh nall’akas asi: ma anna süvvä, a tä tsuhk mu pääle. Tõi tarõst patarei ja sai arvu: es olõki uma, oll’ võõras. Must kass, valgõ kaala ja valgõ hannaotsaga. Nii tull’ ja jäigi meile Hannaotsakõnõ.
Meil oll’ indälgi kats väläkassi ja kats laiskvorstist tarõkassi, a Hannaotsakõsõst sai peremiis, kes lei kõrra maia: kõik mi pere eläjä käve täst kaariga müüdä. Läts’ õks mitu päivä, inne ku meil umavahel klapp tegüsi. Tä es taha olla priileeväsüüjä: tenütähes nakas’ mukkõ üten posti perän käümä. Mul om tükk maad minnä postkastini. Kas satas vihma, tuiskas lummõ vai taht tuul tii päält är viiä, om mu Hannaotsakõnõ õks mul iinjuuskja, hand pistü. Vahel, ku ma olõ indä är unõtanu ja ei tiiä maast ei ilmast, tuu tä mu kipõstõ maa pääle tagasi. Ku mõni autu tsuskas müüdä nigu tuulispask, hüppäs tä joba varra kraavi. Tä nigu taht mullõ üldä: «Mutikõnõ, hüppä, muidu võit nigu sitasitikas alla jäiä.» Hüppägi. Tenütähes silitä – tuu tälle miildüs.
Mu Hannaotsakõnõ võtsõ kah suvõpuhkusõ nigu riigikogulasõki. Tä alust’ umma puhkust eski varõmb ku nuu. Käve külh söömän, aga sõs oll’ lännü. Mõtli joba hirmugõ, et tä om minnu maha kandnu. A poolõ suvõ pääl tull’ mu sõbõr Hannaotsakõnõ jälh umalõ tüüpostilõ.
Aidma Hele