Kävemi tüüseldsiliidsiga süküskuun Võro reisibürooga Põh’a-Eestin huvisõidul.

Kõgõpäält lätsimi Kumna mõisat kaema. Mõisa tetti 1627. aastagal. Ega sääl midägi väega uhkõt kaia es olõ, a maja iin kasviva kül ilosa mitmõvärvilidse roosipuhmu.

Edesi sõidimi Keila-Joalõ. Vot sääl oll’ joba uhkõ loss. 1827. aastal saiõ mõisa umanikus krahv Benckendorff, kes kolisi sinnä uma noorikuga. Tuul aol oll’ olõman mõisa üte huunõga – lihtsä puust majaga. Krahvi noorik oll’ kaenu tuud majja ja ütelnü: «Seo om pall’o prosta maja.» Et krahv umma nuurt naist väega armast’, sis lask’ tä ehitä gooti stiilin uhkõ kivist lossi, mis sai valmis 1833. aastal.

Lossil om mitu sissepäsemise kotust. Uhkõst paraadnaussõst kävevä mõisasaksa ja näide külälidse ja tagaussõst tiinri. Lossin om pall’o ilosit tarri, mis omma kaunistõdu krahvipere vapiga. Tuu vapi pääl om kolm pistüst roosihäiermät. Väega uhkõ um nelä sambaga saal, kon umal aol peeti pidosid ja tandsiti. Parajahe sai sääl nätä Vassiljevi Aleksandri näütüst «Kutse ballile». Näütüsele olli vällä pantu vanaaigsõ ballikleidi, üts iks ilosamb ku tõõnõ. Mustri olli kõik käsilde pääle tettü. Kõgõ ilosamb oll’ pruudikleit, kon helkse päävä käen ekä värvi kalliskivi. Köögi jaos om lossi kõrvalõ ehitet eräle hoonõ, et lossin ei olõssi söögitegemise lõhnu.

Lossi iin om värehtimaja, kon loetas üle, pall’o küläliidsi käü. Pargin um Veenusõ kujo ja ussõ kõrval kats uhkõt vanaaigsõt lõvikujjo.

Peräst Benckendorffi läts’ loss krahv Volkonski perrele, kelle perrätulõjist um olõman viil viimäne krahv – Peeter Volkonski. Tälle pakuti ka lossin elämise võimalust, a tä es võta tuud pakmist vasta. Kül um tä mõnikõrd käünü lossi kaeman ja sääl puhkaman.

Umal aol käve lossin puhkaman pall’o vinne aristokraatõ. Näide hulgan kuulsa viiulimängjä Aleksei Lvov, kellele sääl nii miildu muusikat luvva, et tedä käve kullõman eski tsaar Nikolai I, kes nimmas’ki kõgõ ilosamba luu Vinne hümnis.

Krahv Benckendorff lasksõ Keila jõõst kooni mereni tetä pargi, midä um 25 hektärri. Sääl kasus üle 80 puu- ja puhmuliigi.

Muidoki om kaemist ja kullõmist väärt Keila juga, kost vesi satas 6 meetri korgusõlt alla ja juga esi om 16 miitrit lagja. Alatõn 1555. aastast oll’ sääl vesiveski ja 1928. aastal ehitedi hüdroelektrijaam, mis sõa aol häädü.

Täämbädsel aol valgustõdas mõnõs minotis egäl puul- ja täüstunnil Keila juka alatõn päävä nõsõmisõst kooni kesküüni. Egäpäävätselt um valgõ ja sinine valgus, a pidopäivil näüdätäs vikakaarõvärviliidsi virmaliidsi. Pargi iist kand huult RMK, kes om ehitänü ka torni, kost juka kaia. Valgustus ei tüütä poolõst lehekuust kooni hainakuu lõpuni, ku om nahkhiiri pesätämisaig.

Sis kävemi viil Pakri puulsaarõl ja Paldiski kordonin. Paldiski asutõdi Peeter I iistvõtmisõl 1718. aastal sõasadamas, et kaitsa Petrogradi liina. 1939. aastast oll’ seo NSVLi mereväebaas. Paldiskin ja Pakri puulsaarõl oll’ ütesä väeossa 17 000 sõamehe ja ohvitseeriga. Tähtsämbä baasi olliva tuumapäiega rakette ja allviilaivuga.

Tagasitiil kävemi ka Habajan, kon tetti rabarbri-vurdsuveini ja -limonaati ja viil tõisi veine. Näist huvitavamb oll’ nõgõsõvein, midä kõlbas paar pitsi eski rohos võtta. Pidi puhastama organismi.

Reis oll’ huvitav. Kõik kotusõ olli säändse, kon ma ku lõunaeestläne es olõki käünü.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit