Taan egä päiv muutuvan maailman om hää löüdä midägi, miä nii kipõstõ ei muutu. Midägi, miä and tukõ kimmäle katõ jalaga maa pääl püssü. Üts sääne egä-aastaganõ asi Uma Lehe toimõndusõ, lugõjidõ ja autoridõ jaos om sügüsene jutuvõistlus.

Lehetoimõndusõ jaos om jutuvõistlus nigu suur ilmapuu. Rõõm tuust, ku pall’o juttõ kirotaja saatva. Rõõm mõnõst esierälidsest luust, midä inne kuulnu ei olõ. Rõõm häste kirja pantust jutust. Rõõm vahtsõst kirotajast.

Ka kirotajidõ jaos om jutuvõistlus oodõt. Joba mitu inemist omma küsünü, kas jutuvõistlus iks seo aasta kah tulõ. Tulõ õks, kohe tä päses! Õigõlõ üteldä, käen timä omgi.

Jutuvõistlusõlõ saadõdu luu rõõmustasõ lehelugõjit aasta otsa. Ja peris kõik jutu ei jõvvaki lehte: juttõ saadõtas hariligult rohkõmb, ku lehte mahus.

Usu, et uman keelen uma esierälidse luu kirjapandminõ pakk kirotajalõ suurt luumisrõõmu. Tuud rõõmu soovi kõigilõ, nii vannolõ ku vahtsilõ kirotajilõ. Ja nakka jo tassakõistõ vahtsit juttõ uutma.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit