Trehvsi ildaaigu Tartun umma koolivelle, kedä es olõ mitu aastat nännü. Oll’ õigõ hään tujun, ütel’, et liinan nüüd asja aet, ku naasõ kaubamajast kätte löüd, sis om kodu minek. Küüsse, et mis tedä kotust nii kavvõdõ tõi, ta eläs jo ammu pea tõsõn vabariigi otsan.

«Suur hädä tõi uma raha iist erätohtri manu,» ülti mullõ ja kõnõldi ärä peris hull lugu.

Mehel noorõst saadik üte kõrvaga hädä, oll’ kõva põlõtik mitu kõrda. Om käünü tõist tohtõrdaman ja vaiku vällä loputaman, a viimätseil aastõil asi nigu sandimb. Kiäki undas ja krabistas kõrvan ja vahel süüdäs kah.

«Lätsi aasta iist peretohtri manu, et asi õks hull, vast saat mu kõrvaarsti manu. Tuud juttu mi tohtri kullõlda es taha, et timä kaes õks esi. Nojah, vaik sisen, las timä kabineti õdõ loputas vallalõ… Ma jo teese, et ega säält medä hääd tulla ei saa, olõ sääntse hädäga sääl ennegi käünü. Tuu õdõ om kenä inemine külh ja pritsi pand peris häste, aga ega kõik inemise kõiki töid ei mõista. Näütedi mullõ vaigutükükeist, mea kätte saadi, ja mis mul enämb üldä oll’ ku aitüma ja hääd päivä, olkõ külh, et kõrv sukugi paremas es lähä,» kõnõl’ kooliveli. A ildaaigu jäi kõrv taal peris hõelas, vallus oll’ neeldä ja tuu, kiä sääl krabist’ ja süütma ai, es olõ kah kohegi ärä lännü…

«Mõtli sis, et ei raiska enämb aigu ja närve tuu perearsti man, tulõt jäl nisama targalt tagasi ja ku hädä viil suurõmbas lätt, sis… ei julgu mõtõlda, mea juhtuda võit. Ega ma suur vaidlõja ja lärmilüüjä kah ei olõ. Tutva soovit’, et panku ma henele aig kinni Tartun erätohtri man. Massa 60 euri, aga saa õmõta api. Nii teigi ja nüüd om jälle üle pikä ao hää olla,» kitt’ miis ja ütel’ viil, et tuud suurt unigut musta kivistünüt vaiku, mea liinatohtri suurõ jandi pääle taa kõrvast kätte sai, olõs ta tahtunu umalõ peretohtrilõ küll näütä.

Kooliveli irvit’ viil, et hää, et hambatohtri manu uma aruga võit minnä, kae ku sääne säädüs tulõ, et peretohtri tuud tüüd kah raha iist või esi tetä.

Silmätohtri manu saat ilma saatõkirjalda minnä, ku tunnõt, et vaija om. Kas inemise sis kõrvaarsti manu muidu niisama egas juhus tükise, et peat enne loa küüsümä, medä anda ei taheta…

Kodu sõitõngi märguti viil, et hull külh, ku sääntseid asju, nigu tuu koolivellega oll’, üttepuhku ette tulõ ja ku sääntseid peretohtrid pall’u om, kiä esi kõkõ tetä tahtva, et uma nimistü raha kokku hoita. A ku inemisel hennel raha ei olõ, et esi api otsi, võit taal vääga halvastõ minnä. Tull’ miilde, et ütel sugulasõl oll’ peris ammu, ku ta viil viiskümmendki es olõ, hädä sälläga. Käve määnegi jõnks tooli päält üles tullõn läbi, nigu tä sis kõnõl’, ja mitu päivä es saa liiguta. Pikäpääle läts’ sälg parembas, a lonkamada kävvü es saa. Kuu aigu vedi jalga järgi, massiirse ja võimõl, ei medägi. Ja sis läts’ peretohtri manu. «Selläti ja näüti, kost ja kuis vallus om astun, ja kaugõ jo taa hädä ollu om ja medä esi tennü olõ. Tohtrõ es kae pall’u arvudi takast üleski… ja tulligi niisama targalt ussõst vällä,» kõnõl’ naisterahvas tuukõrd.

A alasi tiid kiäki kedägi, kel säänesama hädä om ollu, ja mõist juhata, kost api om saanu. Käve mu tutva kah raha iist liinan tervisekeskusõ tohtri man ja säälsaman paar kõrda massiirmän. Ja kõrran!

Hull lugu külh, ku sääntseid inemiisi, kel ravikindlustus olõman, aga api raha iist peat otsma, pall’u om. Ja ei taha mõtõlda, et ku mõnõl säänest asja tihti ette tulõ, et esi masma peat, aga raha õks enämb ei olõki…

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit