Hää, et pessä es saa!

 
Keväja edesi tougat Võhandu maraton peeti süküskuu algusõn. Tutva abielupaar Kasaritsast lei hummogu massinalõ vungi sisse. Näide noorõmb poig oll’ uma kanuu ja sõbraga vii pääl.

Muidoki oll’ vanõmbil maad pite sõita kergemb ku nuuril miihil vuulsa jõõ pääl. Ku finišini jäi viistõist kilumeetrit, olli nä jäl uutman, kunas paatõga tuldas. Sääl oll’ üts kambakõnõ kah viil.

«Oi, sa kah siin!» kostsõ naistõrahva helü. Ja säälsaman haardsõ tuusama naanõ Kasaritsa mehe hindä kaissu ja kallist’ kõvva.

Mehe naanõ es mõista midägi arvada. Miis oll’ jo Räpinän koolin käünü, säält, kon nä olli, jäi Räpinäle viis kilumeetrit. No vast mõni koolisõsar…

Äkki röögät’ naanõ hiitünüle: «Ti ei olõki mu veli ja velenaanõ!» Ilm oll’ pümmes kisknu ja mis ime sis, ku inemine essü. A provva andispallõmisõl es paistu lõppu.

Kasaritsa naanõ rahust’ teda: «Kõik om kõrran. Hää, et pessä es saa!» Näide vanõmba poja üte sõbraga juhtu nii, et sai kõrraligu keretävve, inne ku pesjä arvu saiva, et võlss miis om.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit