Ma olõ läbilahki võrokõnõ. Ei olõ külh liinan sündünü, a olõ tan üles kasunu, koolin käünü, tüüd tennü, mehele lännü, latsõ ilmalõ toonu ja suurõs kasvatanu. Terve uma pikä elo är elänü. Nii et Võro liina või ma nigu pall’o tõõsõ inemise tävve õigusõga ilmanabas pitä. Tsipa pikembält kõlas värsikene niimuudu: Võro liin om ilmanaba, pinil om hand ja poodin om saba.

Poodisaba tekkü Vinne aol. Pääle sõta oll’ jo kõgõst suur puudus. Mi pere elli raudtiijaama lähkün esämajan Aida uulitsal. Söögikraami ostimi Võrosuu päält kooperatiivi poodist. Leibä tuudi üts vai kats-kolm kõrda nädäli seen, täpselt ei olõ meelen. Egä ostja kotsilõ müüdi üts päts. Saia müüdi kah, mullõ miildü väega prantssai. Meelen omma nuu suvõ viiekümnendide aastidõ algusõn, ku imä saatsõ meid sõsaraga leeväsappa. Mu elävä loomuga sõsar puuti sisse es tulõ, ütel’, et täl om sääl ikäv. Ma es julgu kavvõmbalõ minnä, hoitsõ umma kotust saban. Ku leeväauto kohalõ jõudsõ, lei poodi rahvast täüs. Mõnõ sissetulõja puhul kaheldi külh, kas tä ülepää oll’ saban olnu. Tsängeldi, a tüllü es pöördä. Pelksi sõsara peräst, latsi õnnõs es pututa.

Neläkandilidsõ leeväpätsi kotsilõ üteldi: turvas. Turbapätsi muudu oll’ tä jah. Mõnikõrd oll’ leib nätskes jäänü. A kõgõst huulmalda hoitsõ rassõ ao leib meid hingen.

Väiku poodikõnõ, midä rahvas kutsõ eestiaigsõ umanigu perrä Sika poodis, tiinse ostjit kuvvõkümnendide aastidõ algusõni. Sis sai tõõsõlpuul tiid valmis vahtsõnõ puut. Tuus aos oll’ ka leeväsabadõ aig otsa saanu. A sabatamist jakku kavvõmbas. Vinne ao lõpul saisi esiki kõrra viil leeväsaban. Inne Eesti krooni tulõkit massõ päts leibä Edu poodin säidse rubla.

Ku elo edenesi, es kihuta meid sappa mitte egäpääväne leeväpalakõnõ, rohkõmb otsiti tüüstüskaupa: kodomassinit, välämaa rõivit ja kängi-saapit, mis olli Kommunaari ummiga võrrõldõn ilosamba. Väikun liinan pidi arvõstama paikligõ võimaluisi ja tutvuisiga. Üts võimalus oll’gi hinnäst sappa säädi. Mille kõgõ peräst es tulõ võidõlda, tuu olõs väega pikk jutt. Söögipuutõn rünnäti kõgõpäält liha- ja vorstiletti. Esiki lehetelmisen (Edasi) ja raamadu saamisõn oll’ saba. Saisõ üten tõisiga raamadupoodi ussõ takan, peopessä vildikaga kirotõt ENE telmises järekõrranummõr. Poodiuss tetti vallalõ paari tunni peräst…

Kõgõ rassõmbas läts’ katsakümnendide aastidõ lõpul. Vinne aig oll’ lõppõman, leti tühä ja hinna laen. Vinne rubla oll’ väega nõrgas jäänü. 1988. aasta keväjä tulli Võrol pruukmistõ tsukrutalongi ni tuusama aasta sügüse viinatalongi. Perän sai talongikauba nimekiri pikemb: jahu, tangu, võid, mõsusiip, eelektripirni, latsi suka. Ammõdiühingu jagasi tüü man «Brežnevi pakikõisi», kon oll’ midägi ka mitte-egäpääväst: jupikõnõ suidsuvorsti, viineri, lihakonserv, purk rohiliidsi hernide vai lahustuva kohviga. Kaup, midä parhilla egäst turuputkast võimi vabalt osta.

Tsipa nall’a kah. Seo jutu kõnõl’ mullõ tutva koolioppaja uma tüüseldsilidse äpärdüsest.

Talongi olli üttemuudu kõigilõ. Näid vahetõdi vai tetti muudmuudu ärri. Tuu naiskoolioppaja otsust’ tälle ette nättü viinapudõlikõsõ vällä osta. Säädse sammu Jüri-Liiva uulidsa nuka pääle viinapuuti. Ütel kõrraligul naistõrahval, koolioppajal pääleki, sinnä muido asja es olõ. Ussõ pääl saisõ miis. Timä ütel’, et andku ostja uma talong tälle, selle et timä om talongõ kokkokorjaja. «Ah sis niimuudu käävä as’a,» mõtõl’ oppaja. Letin küsse müüjä talongi. «A ma andsõ talongi joba är,» ütel’ hiitünü ostja.

* * *

Om aasta 2020. Postkast om punnin reklaamist: osta, osta, osta! Kaubapuudust ei olõ. Vahtsit puutõ ehitedäs mugu mano. Ummõtõ om juhtunu, et mõnd väikut as’akõist and suurõ kaubaküllusõ man otsi ja mõnikõrd ei lövvaki. Arõnguruumi viil om.

Valpri Liina


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit