Jälle kollõ

 
Ma kuuli raadiost, et Võro liinah om vahtsõnõ jälle haiguskollõ vai tõvõpesä. No kuimuudu nuu võrokõsõ iks nii kehvä tervüsega omma, et viirusõ üles korjasõ? Kae, mõnõkümne kilomiitre jago lõuna poolõ omma lätläse inämbüs terve. Kas om vaih õnnõ tuuh, et viirus pelgäs kuvvõndat varvast? Vai ommaki lätläse nii paksu nahaga?

Arva, et periselt olõmi mi kavalamba. No mäletäti, määne illos ilm septembrih viil oll’. Kiä tuu tahtsõ tüül olla vai pümmeh koolitarõh istu. Lastas väikene viirus sisse ja saadõtaski kõik är kodo. Oll’ hää aiah kõik põrkna üles võtta ja ubina är kor’ada.

Tuu om iks nii olnu, et ku naksiva olümpiämängu, sõs võtiva kõik spordihaigõ sinidse lehe. No parhilla saa lihtsämbäle: kotoh tiit kõrras puutrih tüüd kah ja palk juusk. Vaihõpääl käüt mõtsah seeneh vai kurõmar’asuuh, ni ommaki kõik rahul. Jällest haigusõst om kassu kah.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit