Käve minevä nätäl kõrras ütel umal pensionäärist sugulasõl külän. «Nonii, nüüt omma sis aokiränigu naanu ministriid maaha võtma,» sai tervitüses. Naksi hinnäst vällä vabandama: mis no ma, väiku paiga aokiränik, mu jõud ei käü vast ütistranspordi keskusõ juhatajastki üle, kõnõlõmada ministrist.
Rohkõmb mi poliitikast es kõnõlõ, a perän naksi mõtlõma. Miä tuu aokirändüse mõtõ iks periselt om? Olla ütiskunna valvjapini, om küländ levinü tiidmine aokirändüse rollist.
Pini om peris tarvilik elläi. Mul ei olõ parhilla pinni ja seo suvi juhtu, et mõtskitsõ seivä aiast kõik noorõ peedilehe ja poolõ herne är. Üts verrev sokukõnõ läts’ nii ülbes, et es viisi hiidütämise pääle kavvõmbalõ paeda ku paar miitret kõrvalõ puhma. Jäigi nii osast aiaviläst ilma nigu pini pehmest leeväst.
Jah, tõtõstõ, ministriid om aokiränigõ vällänuhituisi asju pääle valla tettü külh. Mäletä vanast Laari-aost lehepäälkirja «Insener Laari hüperboloid». Pääle tuud es lää inämb hulga aigu, ku pääministri oll’ ammõtist prii.
Aokirändüsel ei olõ võimu kedägi õkva maaha võtta. Tuud tegevä muu asutusõ vai laemb ütiskunna survõ. A aokirändüs saa vällä nuhki tsiatempõ ja noist inemiisile teedä anda.
Nii et ku mõni tegeläne, olkõ mu peräst vai ministri, pruuv mõtskitsõ muudu mi ütist aida pall’as süvvä, om aokirändüse ülesannõ kõvva larmi tetä ja ku vaia, ka hamba siirde lüvvä. Õnnõ niimuudu saami luuta, et sügüse om midägi salvõ panda ja elo lätt plaani perrä edesi.
Suukorviga vai lühkü keti otsan olõvast valvjapinist olõ-i määnestki kassu.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja