Mul om antsak kullõlda marti-juuskmisest. Mehkamaal käüti ja käüdäs mardi- ja kadrisandin. No kink iist vai takan sa joosõt? Liina uulitsõid piten viil, maakotusõn tulõ kävvü ja hoita, et silmä pähä jäänü.
Taa lugu juhtu 1953. aastaga mardiõdagul. Mi kandin oll’ Nõukogudõ Armee kolhoos, ja egän majapedämisen latsi ja nuuri inemiisi. Elektrit viil es olõ, istimi petrolilambi valgõn edetarõ laua ümbre.
Aknõ takast naksi kuuldma kõvva lauluhellü:
«Laskõ sisse mardisanti, ma-a-ar-di! Laskõ sisse…» Lauluhelü asõmõl kostu enne joosumüdinät…
Mis no juhtu? Esä läts’ vällä kaema. Mardisandi olli aknõ takan kogunõdõn ajanu ümbre sinnä külmä vii pangi jahtuma pantu plekist kümneliitridse mannõrguga õdagudsõ piimä. Tuul aol oll’ piimä egan maaperren ellujäämises vaia. Sandi pelksi, et saava mu imä käest «õnnista», tuu tähend’ tõrõlõmist.
Miä lännü, tuu lännü, medä tan enämb pahandat…
Hanimägi Heidi-Hele