Üleminevä tõsõpäävä käve ma Ape-nimelidsen Hopa liinan. Tõist kõrda seo aastanumbrõ sisen. Asi tollõn, et süküs tulõ – hiir jürä joba 31. augustist saani põrmandu all. Valmistas talvõ vasta. Nii ka ma – gaasiballooni vaia täüs hoita.
Eelmine käük läts’ mul nii ja naa. Suurõst poodist, kost gaasi osti, võti viil suurõ purgitävve tomadimahla. Tuu oll’ paras tsiasöögi sisse valla, aga taara oll’ kül hää – vang perän ja puha.
Seokõrd oll’ tuu suur puut ülepää kinni. Juutel ollõv puulbä pühä, lätläisil jo sis tõsõbä. Õnnõs müvväs gaasi Hopan egän väikun putkakõsõn, nii et ilma ma es jää.
Viil sai teedä, et Hopa liinan nimega Ape bendsiini ei müvvä ja armas Antsla avita. Joodik, kiä üle uulitsa sõudsõ, näkk’ vällä pall’u jürremb ku Eesti kolleegi. Kõikmine oll’ ka kõvõmb.
Ah jah, mõtli küll, et ma käü ruttu är, nii et telefonifirma ei näe, aga veereliinan tull’ õks sõnum: «Tere tulemast Lätti!» Ku tagasi sõidi, oodi hirmsalõ, kunas tulõ sõnum: «Tere tulemast Eestisse!,» aga ooda seenimaani. Ei mõista kohegi teedä kah anda, et ma olõ nüüd tagasi.
Jah, kuis tuu Raivo E. Tamm ütel’gi: määnegi austus piäsi iks olõma. Hää küll, musugunõ pensionäär vast ei vääriki tuud, aga Eesti riigi vasta võinu määnegi austus olla.
Lätist tagasi tullõn näi tii pääl allaaetut kährikut. Tuu oll’ seo aasta edimäne kährik, kuigi ma olõ nännü kolmõ mäkrä ja ütte pesukarru, auto rattide all otsa andnut.
Pei auto kinni ja nõsti kähriku kraavi. Olõs mütsü kah pääst võtnu, aga tuud ma ei kanna.
Nii jah, et määnegi austus…
Pulga Jaan
Pulga Jaan valmistas ette sügüse tulõkis. Rahmani Jani pilt