Pikkä aigu traumapunktin tüütänü Urmi Aili tulõtas miilde, määndsit juhtumiisi meditsiinitüün ette om tulnu.
Tahtsõ kraanajuhis, a lätsi vannokodo
Mul oll’ hädäste kortinat vaia ja loi aolehest kortinaga tüükuulutuisi. Vanastõ oll’ iks nii pall’o tüükotussit saia, et terve lehe tagomanõ külg oll’ kuulutuisi täüs.
Mõtli, et lää kraanajuhis. Sääl lubati kõigi mugavuisiga kortinat. Lätsi sis ülembä mano, kõnõli jutu är. Mul kästi tuvva tohtri käest papõr, et olõ iks terve mõistusõga, ja nägemise kotsilõ kah papõr, et kellelegi kraana külest midä päähä ei lasõ sata. Mõistus üteldi õigõ kõrran olõvat, a nägemise kotsilõ üteldi, et lähküle ma külh näe, a korgõst kraana otsast jääs kaemist veitüs.
Ega sis midägi, loi mugu kuulutuisi edesi ja löüdse, et vannokodo um meditsiiniõtõ vaia. Kortin oll’ kehvä külh, üts tarõ ja tuugi ahoga küttä ja katskidsõ ussõga. Võti sis tuu tüü ja kortina vasta. Parõmb iks ku mitte midägi.
Vannokoton umma targa inemise
Näüdäti sis tüü kätte. Midägi hullu es olõ. Roho jaka, mõnõ haava rohitsa ja egä päiv inemiisi kaeman kävvü. Kokko oll’ sada katskümmend vanainemist. Üts kõrd oll’ sängühaigit, tõnõ säändsit, kinkal kõndmisõ man api vaia, ja kolmas kõrd säändsit, kes hindäga toimõ saiva. Ma iks mõtli, mille säändse inemise umma vannokodo tuudu vai tulnuva.
Kõgõ rassõmb tüü oll’ kullõminõ. Nä kõik tahtsõva mullõ umma eloluku otsast lõpuni är kõnõlda. A mu tüüpäiv oll’ kümme tunni – tuugi üle päävä – ja muud tüüd oll’ kah vaia tetä. Ku aigu oll’, sis iks kulssi.
A targa olli külh nuu vanainemise. Ma es olõ viil kolmõkümmendki täüs ja õkvalt oppusõs oll’ näid kullõlda. Ega kõik oppusõ es jää miilde ja es piä vast tarvilikus kah miilde jättä. Kae, ku seon iän piässi säändsen kotussõn tüütämä, sis kullõsi külh hoolõga.
Kuis ma traumapunkti tüüle lätsi
Käve sis tõist kõrda meditsiinikoolin ja opsõ velskris. Ütskõrd, ku olli praktikal traumapunktin, kutsõ minno sinnä tüüle mu vana koolisõsar, kes sääl esi tüüt’.
Kõrvalt kaia tundu tüü huvitav ja võti tuu pakmisõ vasta. Esi pelksi külh, et ma ei mõista jo kipsigi tetä. Perän tüü man sai selges, et tuu kipsi tegemine oll’ muiõ asjo man viil kõgõ kergemb. Tüü oll’ mu läbemäldä loomulõ õkvalt paras, olõ-õs ikäv. Egä päiv oll’ esimuudu ja üüst ma ei kõnõlõgi. Nigu tohtri esi ütlivä: üü umma tan kuuma, esieränis suvõl.