Om imestämisväärt, kui veidü eestläne tund uma koduümbrusõ luudust – taimi ja luumõ. Luumõ om veidü, noid iks kuigi tuntas, aga taimi tundmisega, mullõ paistus, lätt asi järjest hullõmbas.

Ildaaigu panti telesaatõn ütele targalõ ette kolmõ taime leht – pojeng, angõrvass ja püdseleht – ja küsüti: määne naist om süüdäv? Pääle pikkä märgotamist valisi tuu kodanik pojengi, tähendäs: tä ei tunnõ ei taimi ega esiki lille.

Mõni aig tagasi ma soovidi ütele tutvalõ, kel kõtuga vaiv, et juu türnpuukoorõ tsäid. Tekk’ suurõ silmä: määndsen riigin tuu imepuu kül kasus? Kasvi tegelikult timä maja takan kraaviperve pääl.

Mõnikõrd pandas määnegi seltskond ütlämä Eesti ravimtaimi nimmepite. Sääl om asi eriti hallõ: mõnõl ütsikul tulõ miilde vehverments, aga mille vasta tuu avitas, tuust ei tiiä kiäki midägi.

Ei olõ viil kuulnu, et kiäki olõs nimmanu võiulilli. Tulõ miilde, et hulk aastiid tagasi pruuvsõ ma ütele muidu erksä vaimuga mehele sisse süütä võiulilli salatit. Es lähä kõrda. Miis selet’ umma ärütlemist tuuga, et võiulilli süümine käübev timä au pihta. Või-olla tõtõstõ, mehest sai perän kolhoosi esimiis.

Sääl oll’ ka tõnõ miis, kiä joba oll’ kolhoosi esimiis – tuu kül sei. Tuu tõnõ miis eläs siiämaani, kuigi oll’ edimädsest üle 10 aasta vanõmb. Edimäne miis matõti auga maha.

Põrõlt om tegünü häste pall’u murupügäjiid. Ümbre elämise külvetäs määnestki kõrrõlist, parembal juhul nurmikat, ja nakatas tuud väsümäldä kombõl pügämä. Ma olõ mõnõ käest küsünü, milles nimä ei lasõ kasuda vanal hääl Eesti murutaimõstikul, tuuga jo veidemb vaiva. Imestedes. Et määnes tuu viil om. Ma sis loe mõnõ taimõ ette: linnurohi, murukummõl, tiileht, murunurmikas, valgõ ristikhain. Tulõ vällä, et pääle valgõ ristikhaina muud eriti ei tuntagi. Aga kõik tundva huvvi, kuimuudu kasvatõdas õigõt Inglise murru.

Ma olõ noidõ käest küsünü, et kas näil om plaanin naada golfi mängmä vai naasõ-latsiga vutti taguma. Tulõ vällä, et ei midägi säänest. Või-olla tahetas rahvust vaheta, määnegi põhjus piat jo tuul Inglise muru kasvatamisel olõma.

Mõnõ küsüse mu käest, kon ma opsõ taimi tundma. Ma ei mõistaki õigõlõ vastada, kuna suurõmb jagu taimi olli mul joba 60 aastat tagasi tutva. Mul oll’ olõman vanaimä, kelle käest küssü. Timä umakõrda oll’ küsünü uma vanaimä käest.

Selge tuu, et ütski internet ei saa vanaimä vasta. Kahjus ka mitte latsiaid ja kuul. Ja kui õks ei taha, sis ei olõ midägi tetä.
Apteegi ei olõ sukugi odava asutusõ. Ildaaigu läts’ mulgi apteegiarvõ suurõmbas kui söögipoodi uma. Kõgõ muu kõrval müvväs apteegin ka noid ravimtaimi, midä inämbjagu eestläisi ei taha tundagi. Apteegist millegiperäst noid taimi ostõtas. Arvatas vast, et apteek pand sinnä manu määndsegi jumaliku väe.

Kulla inemise, jumalik vägi om kõgõpäält ti koduümbruse taimil, ainult tuud ei tohe är lörtsi. Esiasi muiduki, et tuu vägi ilmutas hinnäst aigupiten. Paar aastat om paras aig, et muutust tähele panda, kui tahetas panda.

Mõni ütläs tuu pääle, et timä ei eläki paari aastat. Ei koolõ tä kohegi, ku taimi käest abi ots. Õkva nigu tuu kolhoosi esimiis, kiä võiulilli salatit sei ja hindäst hulga noorõmba esimehe üle elli.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit