Inemiisile om vaia julgust anda.

Kõnõlõmist saa oppi õnnõ sis, ku essümist ei pelgä

 
Ma olõ esinakanu võrokõnõ. Võro kiil oll’ suuri inemiisi kiil. Ma tahtsõ suurõs saia ja olli katõssa, ku naksi esi kõnõlõma. Olõ-õi kardokil hätä mitä, oll’ mu edimäne esi kokko pantu lausõ. Sjoo tekk’ suurilõ pall’o nall’a.

Nall’a om võro keelega ja võro keeleh ulli-pall’o saanu. No kuis sa ei naara, ku Siidra Lehte pallõs külä joodkupulsti mullõ massina pääle, et ma tä poodi mano viissi, ja trüüst, et «egä tä ei kusõ». Ja ku sõs vanatädi ildampa kommõntiir, et «tõnõkõrd tä om õks kusnu kah». Vai ku taasama vanatädi härgütäs meid kõrdapite remontma, et «saina pääl om mulk sama sant ku muhk». Vai poodi man hõiskas üts miis tõsõlõ tere ja küsüs, kuis veli eläs. «Tüütu om,» vastas tõnõ, ni edimene kontroll üle: «Tüüldä vai tüütäs sinno?» – «Õkva mõlõmbat!» No kuis sa ei naara.

Ku ma loenguh võro keele pääle lää, siis naardas kah, ja peris kõvva. A mille?

Nal’a uurminõ om tõsinõ tiidüs. Mõni ütles, et naljul om luuduslik põhjus – nali maandas murrit ja avitas vahtsit mõttit löüdä. Hingetsurkja pakva, et nali päst inemise seest vällä mõttit ja tundit, midä inemine esi hindäle ei tunnista. Ütiskunnalidsõ nuka päält kergendäs nali ütehkuuh elämise häti nigu abiventiil. Hindätiidmist tugõ jäl tuu, ku saat tõistsugutsit vai ullimbit naarda. Nall’a tege tuu kah, midä ei mõista uuta vai ku midägi aias segi.

Tõnõkõrd om tõsitsit asju kah kõnõlda. Ja sõs jääs musugunõ hättä. No kuis ma tii tõsõlõ selges, et mul om tõtõ takah, ku umah keeleh om seeniaoni õnnõ nall’a saanu?

Ku sõnno ei jakku, ütlemi ümbrenuka. Puul auru lätt sis seletämise pääle är ja as’aga saa-i kuigi kipõstõ edesi. Kotoh ei olõ hätä, a tüü man nakkas tüllü tegemä, kõigil om eski tamp pääl. Acceleration of social time om nigu selgemb asi ku sotsiaalse aja kiirenemine, a kas taa õks om peris sama, ku ütidse ao kipõmb käük? Ja ku kullõja arvo ei saa, kas sis om asi mu võro keeleh vai tollõh, et tä ei tiiä ütiskunnatiidüst? Ei olõ aigu märgota, läämi eesti keele pääle!

Või jo pruuki eesti keele sõnnu võro grammatigaga. Tuu om hää külh, a mu jaos tüküs asi sõs summa minemä, ku eesti keele sõna om kah võõras. Atestiirmine vai motiviirmine mu keele pääle häste ei sünnü. Hää tuugi, et ull’ asi võro keeleh ei paistu nii ull’.

Mu egäpääväne tüü om aokirändus, opminõ, oppaminõ ja ütiskunnatiidüs. Peris pall’o märkmist om, ku tahat umah keeleh vahtsist värkest kõnõlda: privaatsusseaded, sotsiaalmeedia, ristmeedia, sisuturundus, väljundipõhisus, pädevus, õpitulemus, eristav hindamine, ainepunkt, essee… Kuimuudu no mu-sugudsõ saasi kimmämbält uma keele pääle?

Mullõ tunnus, et opnu inemiisi – doktoriid ja magistriid ja tiidrüid –, kiä egä iispäiv vai egä hummok auto nõna Tarto poolõ käändvä, om peris pall’o. Egäüts umah tiidüseh suur meistri, a võro kiilde näide tarkus ei jõvva, selle et olõ-i huviliidsi. Ma mõtlõ, et huvilidsõ sõitva sama suurõtii pääl Vana-Võromaa ja Tarto vahet. Kuis mi ütstõsõga rohkõmb kokko saasi?

Viku võissi kah julgõmbalt tetä. Normeerit kiräkiil om nigu puujummal – ku essüt, saat koolih katõ vai süvväs sinno kommõntaarõh är. Ku saanu no nii, et egä umah keeleh kõnõlõja tunnõssi, et võit kõnõlda, nigu sa kõnõlat, ja kirotat nii, et tõsõ arvo saassi. Mullõ paistus, et ku võro kiil taht ello jäiä, sis om vajja inemiisile edimält julgust anda, ja kiilt uuri ni opada. A määndse neo oppamisnipi vai didaktiga piässi olõma, et kiil õks süämehe jõvassi? Naabrirahval om peenükese kabla pääl kargaminõ häste är opitu. Kargamist ni kõnõlõmist saa oppi õnnõ sis, ku maahasadamist-essümist ei pelgä.


Uguri Kadri,
Tarto ülikooli meediäoppaja

Märgotus om sündünü konvõrendsil «Paigapäälidse väiku keele vahtsõ digiao meediän» peet ettekandõ perrä.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit