Tere. Mu nimi om Hundu. Mitte et ma ollu määnegi mõtsasusi, aga peremehe jutu perrä mu vanavanaesä ollõv ollu Vinnemaalt. Vanaesä tull’ Eestide Peterburist, timä vahetõdi Vinne hurda vasta. Nii et vannu hinduga olõsi vanaesä hind kats küllä talupoigõ vai midägi umbõs säänest. A mis mii no hinnast, pääasi, et tüüd ja leibä jagunõs.
Peremiis lask mu õdakult vallalõ ja nimmas egä kõrd, et nüüd ollõv kõik vastutus mu pääl, timä minnev magama. Mõnikõrd nimmas viil är, et ma ollõv terven Eesti riigin ainukõnõ vastutusvõimõlinõ tegeläne. Ma arva, et tä esi õks kah om, muidu olõs minnu pääväs ka ketist vallalõ lastu.
Ma vastuta egasugustõ massiniide iist, et näil üüse kütet är es varastõdu. Peremiis vastutas kummõ täüspumpamise iist, täl omma vastava riista olõman.
Üts suurõmb tüü om mul rebäsiide ja kährikiide mõtsa tagasi ajaminõ. Talvõl külmäga käävä nimä üüse lambalauda ussõ takan magusat lõhna nuusutaman. Tegelikult sääl magasõ kana kah, mul om kahtlus, et repän vast nuusutas noidõ lõhna. Säänest asja ma vällä ei kannada, nika nuusutasõ, ku kana kaoma nakkasõ. Üte kährigu ma võõruti peris är, tuu es tulõ-lähä inämb kohegi. Ma sai viil kärntõvõ külge, loomaarst pand pritsi ja puha.
Hummokidõ saada ma peremehe peldikulõ ja ooda esi ussõ takan. Tuu om väega tähtsä moment, peremiis pidä mullõ sääl loengut. Iilä sellät tä mullõ, miä om poliitilidselt korrektne haukmine. Ütspäiv sellät tä mullõ, mis om idapartnerlus ja milles tuu meil keeletü om. Ma sai aru küll, et päävänõsõngu poolõ ei tohe litadõga sehvti tetä, muidu või hädäs lüvvä. A päävämineku puul om suur mõts iin, sääl ei olõki pinne. Peremiis lupa õks mullõ määndsegi litakutsiku tuvva, aga sis tullõv mul feministis nakada ja paremba pala kutsikalõ anda. Olkõ pääle, ma kannada tuu vällä, pääasi, et kellegagi hullada olõssi. Kutsika ma olõs esi kõrralikult vällä opanu, nii et vastutas ja puha…
Peremiis kõnõlas mullõ muidki asju. Egä suvi pügä tä mul kasuka maha, et kuum es ollu. Mineväne suvi oll’ sääne, et kasukat es olõki vaia pügädä. Külm oll’. Peremiis kõnõl’ mullõ, et süüdü ollõv ilma lämmämbäsminek üle ilma. Ma tuust häste arru es saa ja peremiis ütel’, et timä kah ei saa.
Vahel õdakildõ kaemi peremehega tähti. Peremiis pelgäs hirmsalõ, et mõni täht alla maa pääle satas. Ütläs, et tuu ollõv hulga hullõmb ku vana-aasta saluut. Ma küll häste arru ei saa, kuimuudu saa midägi viil hullõmbat olla, aga peremiist piat uskma. Muidu niisama taivalõ kaien, sis nuu tähe omma peris ilusa.
Nii et mii peräst ei massa murõta. Ku peremehel tervüst om, sis elämi õks är. Peremiis opas’ mullõ säändse vilusoohvia: niikaua ku elämi, ei olõ surma. Kui tulõ surm, sis ei olõ meid.
Milles sis murõta?
Hundu,
Pulga Jaani pini