Suumlanõ Junttila Santeri om Helsinki ülikooli keeletiidläne. Kõgõ inämb pututas timä uurmistüü õdagumeresoomõ kiili ja noidõ sõnavarra. Et võro (lõunaeesti) kiil om üts vanõmbit õdagumeresoomõ kiili, om tä ka seo keele är opnu.
Olõt är opnu võro keele. Kuimuudu sääne asi juhtu?
Olõ Tarton elänü ja sääl sai ma tutvas Jüvä Sulõviga, kiä oppas ülikoolin võro kiilt. Käve kats timä kursust läbi ja perän olõ esi kah umma keelemõistmist püüdnü kuigimuudu tarvita. Eesti keele ma opsõ är joba paarkümmend aastakka tagasi, ku elli mõnõ aastaga Tarton.
Junttila Santeri. Rahmani Jani pilt
Kas võro kiilt om rassõ oppi, ku eesti kiil om opitu?
Ei olõ. Eesti kiil avitas, a kuigipall’o iks sekä kah võro keele opmist.
Ma olõ keeletiidläne ja mullõ omma huvitava kõik keele, midä kõnõldas tan lähembän ümbrekunnan. Võro kiil om mullõ esieränis huvitav tuu poolõst, et ma uuri õdagumeresoomõ kiili aoluku. Lõunaeesti kiil om esierälidselt ummamuudu kiil, miä om algsoomõ keelest är lännü varrampa ku kõik tõõsõ õdagumeresoomõ keele. Ku jaka õdagumeresoomõ keele kattõ harro, sis üten haron om lõunaeesti, tõõsõn haron kõik ülejäänü keele.
Olõt opanu Helsingin võro kiilt. Ku pall’o om Soomõn võro keele huviliidsi?
Võro keele kursusõ omma Helsingi ülikooli man käünü mitu aastakka, inne minno omma opanu Jüvä Sullõv ja Saarõ Evar. Egäl kursusõl om olnu ligi 10 üliopilast. Mino kursus oll’ varatsõmbist kats kõrda pikemb. Ma opassi kiilt inämb, ku seod om kiäki varrampa Helsingi ülikoolin opanu.
Seo oll’ peris suur tüü, tetä tuu kursus är. Es olõ matõrjaalõ, mink perrä opada. Omma külh matõrjaali, minka opada võro kiilt eestläisile, võrokõisilõ. A säändsit matõrjaalõ, mink perrä opada tõisilõ, esieränis suumlaisilõ, es olõ. Pidi matõrjaali esi tegemä.
Midä sa sis teit?
Ütsjago tõlksõ eesti keele opimaterjaalõ. Tõõnõ asi om, et ma peris esi kirodi keeleoppust, grammatikat. Pidi seod häste mitmõst raamatust perrä kaema, et midä sääl om, ja sis viil küsümä ja murdõkorpusõst kaema. Et määndse vormi omma ja kuimuudu seod kiilt tarvita.
Olõt pandnu Helsinki metroopiätüisile eesti- ja võrokeelidse nime. Kost sääne mõtõ tull’ ja määndse nuu nime saiva?
Mõtõ oll’ mul joba ammu, a timahava, ku om Eesti suur juubõliaastak, mõtli, et no om õigõ aig tuu tetä ja uman blogin vällä tuvva ja Eesti Vabariigilõ kinki. Ja sis ma küsse api ummi Lõuna-Eesti sõpru käest, kiä uurva nimmi, Saarõ Evar ja Fastrõ Mariko, ja ütenkuun näidega saiva nuu nime pantus nii eesti ku võro kiilde. Kõnõli Helsingi ütisliiklusfirmaga HSL, kiä pand’ eestikeelidse metroopiätüisi nime Eesti juubõlipääväl ka uma Mol’ovihu lehe pääl vällä.
Tuu mõni näüde, kuis Helsinki metroojaama kõlasõ võro keelen?
Mõnõ nime omma säändse, miä omma ka kongi Võromaal olõman. Näütüses Kõosaarõ, miä Helsingin om Koivosaari. Tuu om peris lihtsä ümbre panda. A sis omma tõõsõ nime, midä oll’ rassõmb tõlki, a tuu omgi kõgõ huvitavamb. Kõik tuu tõlkmisõ mõtõ om näüdädä inemiisile, miä om ummamuudu, miä samamuudu Soomõ ja Eesti vaihõl.
Ku suur väärtüs om võro kiil?
Keelega om sääne asi, et ku kiil är kaos, sis ei saa tuud inämb tagasi. Miä om ülepää kultuuriväärtüs? Tuu, et meil omma esi rahvidõ ja esi kotussidõ eräle kultuuri, om suur rikkus kõgõlõ maailma kultuurilõ. Sammamuudu käü tuu kiili kotsilõ. Ilma kiililda ei olõki kultuuri. Ku kaos kiil, kaos kõik kultuur ja aolugu tuu takan.
Küsse Rahmani Jan