Imäkeelepäävä aigu om põhjus perrä märki, miä mi keelega sünnüs ja miä keelen muutus. Näütüses kuimuudu ja määndsit vahtsit sõnno tarvitõdas.

Ku om millegiperäst vaia olnu, om vahtsit sõnno pruukmistõ võet. Ilfi ja Petrovi raamatun «12 tooli» om lugu tuust, kuis rahva kiilde tulli vahtsõ sõna: krematoorium ja kolumbaarium. Nuu olli vahtsõ asja ja kombõ, ka sõna paistu inemiisile nii nal’alidsõ, et nä võeti õkva pruukmistõ. Ku mõni vana inemine joosuga trammi pääle trügisi, sis nöögiti kõrraga, et kohe sul nii kipõ, kas krematooriumilõ. Ja tuu õnnõ naardsõ vasta.

Vahtsõ sõna, miä omma parhillatsõl aol eesti keelen inämb tarvitamist löüdnü, ei paistu nii nal’alidsõ. Põhjus om tuu, et nä ei olõ sõna minkagi vahtsõ jaos, a noidõ abiga proovitas näüdädä mõnt ammu teedä asja ilosambat muudu.

Nii omgi juhtunu, et ku sa kemikaalõ abiga midägi kostki vällä uhat, om tuu rafineerimine. Ja ku mõts om lakõs raot, sis om tuu jo õnnõ uuendusraie. A ku tiit puuhalust puuluidsa, sis olõt väärindanud puitu.

A mõni asi om iks sääne, mis periselt haisas. Ei avida tuu, ku ütlet haisu kotsilõ lõhnahäiring. Hais jääs iks haisus.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit