Pall’o aastit tagasi tegi tuuaignõ Võro leeväkombinaat Katariina kohvigu. Mu vanaimä kutsuti sinnä tüüle. Tä es tiiä kohvigu-tüüst mitte midägi. A nigu pall’o noorõ inemise, nii arvas’ ka vanaimä, et mis tuu õks är ei olõ, külh saa toimõ. Nii tä võtsõgi tüü vasta.

Inne kohvigu vallalõ tegemist opati näile, kuis piät kundõsit pasma, kuis piät anuma lavva pääl olõma ja muid tarkuisi. Takastperrä ütles vanaimä, et üts asi om oppus, tõõnõ asi om tetä.

Edimädsel pääväl oll’ pidolinõ vallategemine, kohe tulliva ka nuu, kiä kohvigu teivä. Vanaimä pidi näid no pasma. Tuu oll’ timä tüü. Kuigi saiva söögi värisevide kässiga laudu pääle nõstõtus. Sõs tull’ aig, ku anoma oll’ vaia laudu päält är kraami. No tii toda tüüd, ku sa olõ ei tuud inne sukugi tennü! Vanaimä haardsõ ülearvu pall’o anumit kätte. Ja nigu nimme libisivä musta väidse ja kahvli õkva leeväkombinaadi direktri üskä…

Direktri-herr oll’ väega pahanu, et tüüle om võetu sääne soss-sepp, kiä tsurk timä vahtsõ ülikunna ja hää meele takkaperrä. Vanaimä tahtsõ häbü peräst maa ala vaoda. Tä iksõ terve õdagu ja kõnõl’ kõigilõ, et ei lää inämb mitte kunagi sinnä tüüle. A järgmädsel päävä tull’ õks minnä.

Täämbädses om vanaimä kohvikun tüüd tennü katskümmend viis aastat. Tälle miildüs väega timä tüü. Kuun uma parõmba sõbraga ostsõva nä kohvigu leeväkombinaadi käest är. Ja viil opsõva nä pall’o asju esi tegemä, selle et tõistmuudu ei saaki kohvikut pitä.

Egän tüün om aigõ, ku mi tunnõmi, et olõmi soss-sepä. Takastperrä om näid hää miilde tulõta. Ku midägi edimädse kõrraga ei õnnistu, sõs ei tohe käega rehästä, a tulõ edesi pruuvi ja ummi viku päält oppi. Nii arvas mu vanaimä ja ma olõ timäga tävveste peri.

Michelsoni Gerda
Parksepä keskkuul, 6.b klass

Jaga seod artiklit