Mu aknõ takan tsirkõ söögimajan käve minevä talv pall’o tsirkõ söömän. A seo talv joba vähämb. Varblaisi viil oll’, a tialaisi mõni ütsik. Nuu olliva kah kõlladsõ kõtuga rasvatialadsõ, tõisi liike es näeki. Minevä talv olli kuusõheki all nurmkana, seo talv inämb mitte.
Viil tahassi tiidä mesitsirkõ kotsilõ, et mis näil viga. Minevä keväjä sai selges, et naabriil oll’ pall’o mehitside perri taron hukka saanu. Mul hindäl oll’ õnnõ üts taro ja tuu kah es elä talvõ üle. Suvõl võti hüürläse tuu tühä taro är ja tei sinnä sisse ilmadu suurõ pesä. A kes süüdü? Ma esi mõtli, et vast pandas naid põllumürke väega pall’o. Kaemi vai rüälillegi. Innembä oll’ näid iks mitmidõ nurmi pääl. A nüüd sõida puul Eestimaad läbi, inne ku ilosat sinist nurmõ näet.
Vast saava mutuka ka naidõ mürke peräst hukka ja tsirgõl ei olõ inämb, midä süvvä.
Üleminevä suvõ juhtu väega ands’ak lugu. Mul um aia man elektriposti otsan kurõpesä. Kurõl oll’ kolm poiga. Ma teie aian tüüd ja kuuli siivoga ropsmist. Kaiõ üles ja mis ma näi. Kurõimä andsõ egäle latsõlõ nokiga üte hää lõtaku. Kats tükkü jäivä pessä, a üts, vast kehvemb, sattõ üle pesä veere alla. Lätsi ruttu appi, a joba ilda. Ja minevä aasta es olõki kurõpaaril üttegi poiga. Olõ-i kunnõgi inämb nätä, midä näil sis süvvä um. Säändse as’a juhtusõ viimätsel aol. Vanastõ oll’ tsirkõ pall’o ja laulu kõik mõtsa täüs. Nüüd läät mõtsa, sis mõni ütsik viil laul.
Vai võtami mõtseläjä. Ainumanõ, kitsi olõ ma nännü. Tsia umma katku är koolnu ja är lastu. Jänest ei olõ kah kavva nännü. Ime sis, et susi tulõ tühäst mõtsast vällä inemise eläjit jahtma.
Hää, et inemiisigi viil um. A tiiä ei, kavvas näidki… Kõik pelgäse sõta. A meile olõ-i sõta vaiagi. Inemise koolõsõ niigi: liiklusõ, alko, narko, AIDSi, hindätapmisõ, õnnõtuisi, süämehaiguisi ja vähä peräst. No midä viil?!
A mõtsa üle mi kõik aig vaidlõmi. Kas raotas veidü vai pall’o. Ma arva, et tuu iks olõnõs tollõst, ku vanna mõtsa sa raot. Ku puu umma uma eloiä är elänü, sis tulõ nä maaha võtta. A ku raotas nuuri puid rahasaamisõ peräst, sis um muidoki patuasi. Ja maaharaotu asõmõlõ tulõssi iks noorõ kasuma panda.
Kas meile tuud tselluloositehast ja Rail Balticut um iks vaia vai ei olõ? Et raudtii ehitämine luudusõlõ nii pall’o kurja tege, sis võissi tuu asõmõl rohkõmb linnukit käümä panda. Nä umma õhun ja ei lahu maad.
Ega naid suuri ehitüisi es saanuki tetä, ku euroliit meile taad rahha nii pall’o es pilnu. Nigu oll’ Põltsamaa lähkün põllutüükooliga. Tetti suuri eurorahhoga tüükoda. Nüüd panti kuulgi kinni, selle et nii pall’o ammõdikuulõ ei ollõv vajja.
Ütspäiv saisi Tal’na–Luhamaa magistraali veeren ja oodi piätüsen bussi. Kaiõ, et rahvas um iks väega rikkas lännü. Kõik sõidi autidõga. Ja sis viil nu suurõ massina, auto auton kinni. Tii oll’ nii suitsu ja vingu täüs, et rassõ oll’ hingädä. Hää, et buss tull’ ja saiõ säält vingu seest minemä.
Tulli bussi päält maaha ja kõndsõ umma armast külätiid pite kodo poolõ. Näie mõtsa veeren puu otsan kattõ verevä kõtuga punnpaapu (leevikeist). Esäne oll’ verevämb ja imäne hellemb. Nä toimõndi rahulikult ja vidivä ossakõisi pessä. Tsirgõl es olõ kohegi kipõt. Vast ei piä nä viil täämbä maailma elo peräst murõhtama. Selle et maal um viil veidükese värskit õhku ja vast leüd terä süvväki mõnõ alalõjäänü mahhepõllu päält. Põra viil um. A ku kavvas?
Kas mi esi iks murõhtami küländ taa elo peräst? Vai olõmi kah nigu nuu kats väikeist punnpaabukõist ja mõtlõmi, et aigu um…
Urmi Aili