Seo tävveste tõtõlik lugu juhtu mukka pia kuustõist-säidsetõist aastakka tagasi. Tuulaigu oll’ mu vannus viil illos viiskümmend, kuiki olli joba süämehädäga grupi pääl.

Suurõ Vinne riigi aigu ehitet viläkuivus om mul õkva tarõ takan. Vahepääl ma avida sääl peremehel väikumbid töid tetä. Nigu egä aida man, om ka meil hädä tuvvõga. Mul olõ-i tuust hallõ, et nä sääl söövä, a nä sunnigu ajava viläunigu lakja ja uma mustusõ tegevä kah sinnäsamma.

Ütehummogu oll’ tuvvõ esierälidselt pall’o. Mul läts’ hing väega täüs ja virodi näid üte väiku kiviga. Kas ma mõnõlõ ka külge sai, es olõ aigu kaia, selle et nigu kivi vissi, tundsõ, et ola seen sai väega vallus. Nii vallus, et järgmäne hummok pidi perearsti mano minemä. Arst kai ola üle ja ütel’, et seost olast või viil asi saia. Viil ütel’ timä, et järgmäne päiv tulõ Võrolõ üts tark ortopeed Tartost, ja saatsõ mu tuu mano. Mul läts’ õkva olõminõ kergembäs, mõtli, et näet, ku häste trehväs’.

Järgmädsel hummogul olligi ma polikliinikun üte kabineti ussõ takan. Kõrra ao peräst hõigati minno sisse. Visksi egäs juhus saapa ka jalast är. Lavva takan uursõ üts vanõmb naistõrahvas puutrit. Nigu ma arvu sai, tuu oll’gi ortopeedi-tohtri. Ilma nõnna nõstmalda ütel’ tä mullõ, et noh, kõnõlgu ma uma jutt är. Ma sõs kõnõli kipõstõ är kõik, mis mukka aida man juhtu. Päält tuu kai tohtriprovva mullõ edimäne kõrd otsa ja ütel’: «Kaegõ, papi, ma arva, et ti piäs tihtsämpä peeglide kaema. Kas teist om sõs inämb määne kiviviskaja!» Ütel’ niimuudu ja kammand’ õtõ, et kutskõ järgmäne sisse. Ma saisi sõs pistü, suukõnõ vaiu kuigi vallalõ, es saa midägi üteldä. Sääne tunnõ oll’, et peris kokutama nakkat. Mõtli joba, et mullõ vast ortopeedi ei olõki inämb vaia, hoobis logopeedi.

Viimäte sõs ussõ pääl jõudse viil küssü, kas seolõ olalõ sõs inämb midägi ei avida. Sõs kai tohtri mullõ tõõnõ kõrd otsa ja ütel’, et minku ma uma perearsti mano: ku täl om viil rahha üle, las saat Võro haigõmaja mano taastusravilõ vai võro keeli perrätohtõrdusõlõ.

Nii ma sõs teigi. Oll’ rahha ja käve ma sääl perrätohtõrdusõl kah är, a tolku oll’ tuust külh väega vähä.

Seo lugu lõppi niimuudu, et ütskõrd koristi kuurialost ja löüdse riiuli päält üte vana kokkokäüvä karmanipiigli. Ku ma nüüt tunnõ, et kostki iks valtas, sõs käsi kipõstõ karmanihe, piigli vällä ja kae hinnäst säält. Ja valu om nigu käega pühit! Ütle viil, et ortopeedist kassu es olõ!

Karu Jaak


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit