Timahava sai Põlva talorahvamuusõumi suvõlaagrin Karilatsin võro kiilt nuhuta kolm latsirühmä, tuu tähendäs 60 last. Vahtsõl suvõl kõrraldas võrokeelist laagrit joba Mõnistõ muusõum.
Viimädse, kolmanda laagrivaihtusõ võtsõ rühmäjuht Zilmeri Hele kokko sõnnuga: «Ma ei tiiä, kohe nuu halva latsõ saiva, hää latsõ olli siiä tuudu.»
Tõnõ rühmäjuht Mürgü Merlin ütel’ mano, et nä es kuulõ tõtõst määnestki hädäldämist. 20 esi vannusõn laagrilast hoiõ kokko: mänge vanno mängõ, nigu om trihvaa, ja mõtli kuun vahtsit kah vällä. Esiki kuum ilm es võta latsil mängotujjo är. Järvekeist laagripaiga lähküle kah’os ei jää, a võimalus oll’ hinnäst lätteviiga jahuta.
«Mõni sai edimäst kõrda tulõ pääl leibä kütsä ja tuu väega miildü. Üteldi, et nii kõlbas esiki sepik süvvä…» tõi Zilmeri Hele vällä üte kildakõsõ latsi arvamiisist.
Aokiränigu küsümise pääle, miä laagrist kõgõ inämb miilde jäi, kostsõ üts noorõmbit ossavõtjit, säitsmeaastanõ Reena kimmän võro keelen: «Pailu tegemine.» Tuud näüdäs’ ka näpotüü ümbre tütrigu kaala ja randmidõ.
Ütsäaastanõ Rihard ütel’, et timäle miildü kõgõ inämb tsihilöüdmismäng (maastikumäng). Pääle seo käüti kalakasvandigun, tetti näpopuppõ ja kündlit, kõnõldi tulõ veeren juttõ jne.
Laagrin oll’ latsi ka kavvõmbast ku Vanalt Võromaalt. Et võro keelest arvo ei saa, tuud es kaiba siski kiäki. Õnnõ pääle Kalla Urmasõ jututarrõ, kon pääteemas suukasvu, tull’ üts tasanõ kullõja küsümä: «Mis tuu suu om?» Muusõumi juhataja Roobi Reet tõi jäl tõsõ näüte. Timä kamand’ latsi, et võtku nä kipõstõ ringi. «Tädi, iks «tsõõri» tulõ üteldä,» parand’ tiidjä laagrilinõ.
Kõrraldaja – muusõumirahvas – om pidänü tähtsäs laagri hään tujon üten latsivanõmbidõga kokko võtta. Nii saat’ viimädse laagrirühmä kodo minemä lõõdsakuning Ojasaarõ Toomas esi.
Võrokeelist suvõlaagrit om Põlva talorahvamuusõum kõrraldanu kuus aastat. No ütel’ Roobi Reet, et tulõva suvi om laagri Mõnistõ talorahvamuusõumin – om latsil kah vaeldust.
Kabuna Kaile
Latsõ omma laagri lõpõtusõs muro pääle kokko tulnu, et lõõdsaluku kullõlda. Kabuna Kaile pilt