Aptiikri käsk
Seo talv vinnü gripiaig pikäle. Üts imä oll’ poja peräst murrõn, tõbi tükse bronhiidis käändmä. Pojal oll’ sääne köhä, mis es taha hainatsäi juumisõ man kah perrä jäiä. Imäl es jää muud üle ku aptiiki minnä. Sääl kõnõl’ tä aptiikri-imändäle uma murrõ är.
Aptiikri näüdäs’ latsilõ mõtõlduid rohtõ. Imä ütel’, et ega poig väega väiku lats iks olõ-i. Peräkõrd löüdü rohi, mis imä meelest võinu avita.
«Taa rohoga piät kõvastõ juuma,» ütel’ aptiikri mitu kõrd.
Ku poig oll’ praavunu, säädse tä hinnäst üts õdak vällä minemä. Imä küsümise pääle, kohe nüüt, kostsõ poig naarukil näoga vasta: «Lää aptiikri käsku täütmä!»
Ega tä inämb väiku lats olõki es, oll’ joba abiturient.