Kaidsa umma eläjät!
Kuuli raadiost, et seo suvi tohe-i merre tsuklõma minnä, no lastas kõik haikala vette tagasi. Sõs omma näil kõtu tühä ja purõva kõkkõ, mis ette jääs. Tuu iist, et haikala iks vabalt purra saassi, saisva kõik maailma eläjäkaitsja. Ka Eesti uma.
A koh nuu eläjäkaitsja sõs omma, ku meil tuhandõ uma väiku eläjä hukka saava? Nigu ilma lämmäs läävä, nakkasõ paigapäälse püromaani tikkõ üles kiskma. Egä leheüsätäüs vai ossakõnõ om vaia õkva är palota. Ku lättki õnnõs ja paarkümmend hektärri kullo vai mõtsa seokõrd är es pala ja eski maja alalõ jäi, sõs terve ilm om sinist suitsu täüs. Midä ilosamp ilm, tuud kõvõmbalõ piät aknõ kinni pandma, et viil õhku hingädä olõs.
Hää eläjäkaitsja, las tuu kavvõ maa haikala olla. Pruuvkõ siinsamah tetä nii, et ulli inemise inämp tikkõ kätte es saanu.