Timahava olõ saanu hulga tsuklõman kävvü. Kodo lähkül suujärven tsukõldõn avasti hinnäst mõttõ päält, et ei mäletägi säänest suvvõ, kon olõ nii pall’o vette saanu. Ja sis äkki karas’ miilde minevä aasta lämmi suvi ja ma sai arvo, ku lühkü üte inemise mälehtämine või olla.
Ku ilma nii lämmäs omma lännü, et joba vette minnä kannatas, om paras aig tsuklusõga pääle naada. Minno võtsõ väiku tsukõlus alostusõn kõvva tehkmä: talv om nuu lihassõ, midä tsuklõmisõ man vaia lätt, laisas tennü. Tuuperäst tuu tehkätämine. A egä pääväga harinõt iks inämb ja jõvvat ette võtta tsipa pikembä tsiiru.
Seo suvõ ilm om järve parasjago lämmäs kütnü. Lihtsä inemise jaos naas’ tsukõlusõhuuaig pääle joba kõvastõ inne kallendrisuvõ alostust. No nakkas ka suvi ammõtligult pääle, nii et inämb ei olõ kinkalgi võimalust otsi vabanduisi, mille ei saa tsuklõma minnä.
Ilosat suvvõ kõigilõ!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja