Seo lugu om tõtõstõ sündünü, tükk-tükk aigu tagasi.
Oll’ illus suvõpäiv. Sõitsõ bussiga liina. Iin pingin istsõva kats vanaprovvat: ütel suur käekott põlvi pääl, tõsõl uhkõ soeng pään ja helkäjävalgõ siidipluusõ sällän.
Nä aiva umavahel kõvastõ juttu. Sai teedä, et üts lätt liina umma latsõlast kaema, a tõsõl oll’ iin tähtsä kokkusaaminõ ummi sõpruga. Nä kõnõliva maast ja ilmast.
Kõrragõ segäsi näide jutuajamisõ är kassi näugminõ, mis tull’ kotist. Valgõ pluusõga provva nakas’ pallõma: näütä kassikõist!
Kassiumanik es taha toda juttu kullõldagi: kassipoig eski närvin, mis tedä viil tsolguta. Kassipoig õks kassipoig.
Tõnõ provva nakas’ viil rohkõmb pääle ajama: näütä! Kassi pernaanõ tekk’ pikä pallõmisõ pääle tsipakõsõ kotisuud vallalõ. Buss nõksat’ sõssama ja kassipoig vupsas’ bussi põrmandulõ. Nüüd läts’ vallalõ tands kõikvat bussi pite.
Lõpus saadi hirmust lõdisõja kassipoig kätte ja provva nakas’ tedä kotti topma. Kassipoig ai kõgõst väest vasta. Kõrragõ käve purtsss … ja kõik helkäjävalgõ pluusõ pääle. Kos nõssi larm! Nuu, kes kavvõmbal istsõva, peivä peenikeist naaru.
Bussijuht kärät’ paar vängembät sõnna ja pand’ gaasi manu. Tä piät’ bussi kinni kraavi veeren. Kõik tormssiva bussist vällä. Ku buss puhtas nühitü, valgõ pluusõ päält musta pleki inämb-vähämb vällä mõstu, läts’ sõit liina poolõ edesi.
A katõst vanaprovvast, kellel inne jutt juusksõ nigu ojavullin, oll’ saanu kats kiusajat eite, kes ütlivä tõnõtõsõlõ jälehit asju.
Aidma Hele