Pääle kapitalismusõ tagasitulõkit omma kõik ja kõigi asju kotsilõ naanu küsümä: kas tasus är? Ah et sa elät maal (liinan, alõvin). Kas tasus är? Ah et sul om sääne kallis käru (massin, maja jne). Kas tasus är? Ah et sul omma säändse hobi – kas tasus är? Ah et sa olt tuu vai taa partei puult – kas tasus är?
Ma tiiä, mis om rentaablus vai kasum, aga noilõ küsümiisile ma vastada ei mõista. Kui olõs küsütü tsipa tõisildõ – miä tuu sullõ and? –, sis kül olõs midägi sellätänü. Näütüses, et vikadi takan väsüt ruttu är, aga murutraktori sällän võit päiv läbi hõõru, nii et naabri kadõdusõst lahki minemän. Muru ei putu asja manu, tähtis om põrrin. Rentaablus kah ei putu – selge tuu, et käsivikat om hulga rentaablimp (tasuvamp). Kui huuvi koristat, sis ütlät kah suurõ põrinaga: «Teeme ärrra!»
Kunagi sügäväl Vinne aol naksiva üte tiidläse uurma, määnes loomapidämise viis om kõgõ rentaablimp. Tull’ vällä, et 50päälisen läbisõidõtavan laudan, kon üts tallitaja ja üts vana vaganõ hopõn koon kallutava käruga. Aastan kulus paar-kolm vehmerd, nuu saat maja takast võpistlist. Ülemuisilõ tuu jutt es miildü, ei saa sotsialistlikku võistlust kõrralda. Ja sotsialismi üleolõkit om kah rassõ näüdädä. Nii et är küll tasusi, aga mõnõlõ es miildü ja koolõtõdi vällä.
Mis olõsi, kui küsüssi «Sa elät maal – kas tasus?» asõmõl: «Sa elät – kas tasus?» Ütene vastus ollu – ei tasu. Esiki PRIA ei massa tollõ iist, et sa elun olõt. Suumlasõ ollõv pruuvnu massa, midägi es tulõ vällä. Nii et kurb uudis: elu ei tasu ülepää är.
Imelik om ainult tuu, et kaemalda kõgõlõ inemiisile miildüs ellä. Vaesõmbiile tihtipääle viil inämb ku rikkiile. Miildüs tetä tuud, mia är ei tasu, mia tege rahakotilõ selget kahju. Küsüge mõnõ naistõrahva käest: kas taa vahtsõnõ kleit (kasuk, küpär) tasus är. Teid peetäs tuu küsümise pääle ullis vai saati vasta vahtmist.
Ja õigusõga!
Pulga Jaan