Mi mõtsu sisen eläs kodukannu kaugõmbiid sugulaisi küländ veidü. Tedre omma kotussidõ peris haruldasõ, mõtusõ niisama. Nurmkana oll’ vahepääl peris är häädünü, nüüd tundus, et tulõ tagasi. Rabakana, ültäs, ollõvgi kaonu. Ainukõnõ, kiä inemise tõmblõmiisist suurt vällä ei tii, om laanõpüü, kedä õigusõga võit kutsu mõtskanas, kuna tsipa julgõmb suguveli põldpüü kand meil nurmkana nimme.
Kui ma viil nuur jahimiis olli, hiilse vahel püssäga sinnä, kon laanõpüü pesäkond hellü tege. Praat jäigi mul maitsmada, laanõpüü oll’ minust kavalamp. Näi ainult, kuis tsill’u poja ossõ pääl lindlõsõ. Poja lätvä nimelt katõnädäliselt lindama. Katõkuutsõlt näil inämb immä vaia ei olõ.
Saatus kõrrald’ asja nii, et ma sai laanõpüü liha õks är maitsa. Sõidi Varstust Mõnistõlõ ja Parmupalu mõtsa vahel linnas üts tsirk mullõ hirmsa kiirusõga vasta autu edeotsa. Kiirus võisõ olla nii 80 ringin – meil mõlõmbiil. Ma sai autu pidämä ja tagurdi avariikotussalõ. Sääl timä sis perve pääl oll’gi, koolu mis koolu. Korjassi tä autulõ, et kotun uuri. Kotun es mõista muud ku sulõ sälläst kokku ja edesi nigu kanal (toda tä tegelikult jo ka om).
Muide, kannuga om üts sääne legend, mia sellätäs Vinne kanatõu Pavlova saamist. Kongi Tsiberi küläkesen olli kõik kikka supis keedetü. Kana es kannada tuud olukõrda kauõmb vällä ja tekki laanõpüü kikkaga sehvti. Poja kasvi üles ja tulli välimusõlt piaaigu laanõpüü muudu: tott pään, jala nika varbiini karvadsõ ja kuju kah säänesama. Ainult vereviid silmäkulmõ ei olõ.
Ma mõtli jupp aigu, kuis tuu mõtsan nii aiglanõ tsirgukõnõ säändse kiirusõ sisse võtt’. Sis loi «Jahimehe käsiraamatust», et kui tä õhun kulliga kokku saa, sis kukutaski hindä hirmsa kiirusõga maa poolõ. Ilmselt oll’gi tä kulli iist pagõman. Asi läts’ki täl kõrda, aga mukka timä es tiiä arvõsta. Nigu ma kah timäga.
Oll’ mis oll’, aga praat sai aus. Linnukõnõ esi kaal alla poolõ kilo, säält sis sulõ ja sisikond maha – mis tuust süvvä saa. Aga saa küll, suurõmb jagu timä kaalust lätt rinnalihasõ arvõlõ. Ma ütlä ausalt, ma ütsindä es jõudnugi är süvvä, poig avit’.
Aga kõtun es olõ täl muud ku neli-viis verevät marja, arvada paluka; sis viil määndsiidki urvakõisi ja lehetükke. Kõik kokku umbõs kõrralik tsäiluitsa täüs. Ma viil mõtli: vot siin om veganiide iinkuju.
Praadi maik om seenimaani suun ja ma arva, et seo oll’ mu edimäne ja viimäne mõtskana süümine. Alaskal ollõv sääne säädüs, et ku mõts om sullõ midägi kinknü, sis tuud ei tohe maha vedelemä jättä. Mõistlik säädüs, õigõ arusaaminõ.
Kiä om harinu jumalat pallõma, sis nimmakõ mi mõtsa kah är. Jätke kõik seene ja marja kõrvalõ ja mõtõlgõ ainult tollõ ilusa ja targa mõtskana pääle. Või-olla just sis võetas teid kuulda.
Või-olla et jummal om idealist ja hindas illu.
Pulga Jaan