Tuud om iks juhtunu nii viie vai kümne aasta takast, et luudus tulõtas hindä võimu mõnõ kõvõmba tuulõhuuga miilde. Eelektri lätt är ja ei olõ teedä, kuna tagasi tulõ. Teie pääle satasõ puu ja ku saagõ auto pääl ei olõ, massa-i kohegi sõitma minnäki.
Nii ka seokõrd. A larm oll’ tsipa suurõmb ku hariligult. Võro liin, kon eläs rohkõmb inemiisi ütenkuun, oll’ hää mitu tunni pümme ja vett es pumbata inämb majju torrõ sisse. Inemise es mõista säändses as’as valmis olla ja mõnõlgi oll’ hädä käen.
Piämi eelektrit ja telefonilevvi umbõs sama loomulikus ku hengämise õhku. A peris nii tuu ei olõ. Eelektril om sääne hädä, et tä või küländ väiku as’a peräst äkki är kaoda ja sis piät tehnigu otsma kotust, kon om hädä ja tuu är praavitama. Eelektri om küländ haavatav. Tuuperäst ei olõ peris mõistlik kõkkõ umma ello eelektriga köütä.
Ei massa är lahku väläkemmergut. Ei massa kinni aia vanna kaivu, ku vahtsõnõ ja muudsa puurkaiv valmis saa. Las ahi ja pliit jääse tarrõ alalõ ka pääle tuud, ku lämmäpump majja lämmistäs. Ja las om kongi kapin tsipa kündlit, tikkõ, suula, konservõ. Äkki tulõ kunagi vaia, ja tuu tarvidus või tulla küländ äkki.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja