Hääd vahtsõt kullõmisõ aastat!
Ma kuuli raadiost, et latsõ taha ei inämb lukõ. Tuud juttu ma ei usu. Mu meelest om vastapite. Latsõ tahtva nii lukõ ku kirota, pääasi, et näile nutivitin kätte andas. Latsil omma eski säändse esimuudu pässä, millega saa umbõ kipõstõ kirota. Ja ku kiäki kirotas, sõs kinkalgi tõsõl tulõ tuud jo lukõ kah.
Tuu, midä latsõ ei taha ja ei mõista, om kullõminõ. Tuujaos, et kullõmist oppi, piät kiäki näile väikust pääle kõnõlõma. Vai raamatist ettegi lugõma.
Alanu aasta om eesti rahvajuttõ aasta. Tõõsõlt puult om seo aasta meil ka digikultuuri aasta. Tahassi nätä, kuimuudu nuu kats asja kokko pandas. Kas teil om meeleh, kuis vanastõ pidolavvah vana inemise ummi juttõ kõnõliva. Latsõ kulssi, suu ammulõ. Egä kõrd olli nuu jutu pia üte ja sama. Nii jäivä jutu ütskõrd pääluu sisse ja pia naksimi esi noidsammo juttõ ummilõ latsilõ edesi kõnõlõma. A täämbä om pidolavvah ka pall’o vanaimmi, kiä nõnna telehvoni riibmise mant üles ei nõsta. Nuurist kõnõlõmada. Ei nä kõnõlõ esi, ei kullõ nä tõisi. Et kiildmine ei avita, sõs võissi üle riigi paar kõrda aastah torm kõik masti maaha võtta. Saasi jälki juttõ kõnõlõma naada.