Tark miis om ülnü: sa olõt tuu, midä süüt. Kui lähembält mõtlõma nakkat, sis tuu ütelüs aja peris hirmu pääle. Kuis nii? Süü ma jo tuud mia tõsõki: poodist ostõtu, külmän hoietu, alla hinnatu, kile sisse mähitü, aigumistärmin ei olõ kah viil peris müüdä. Kõrran?
Kaemi asja lähembält. Perämise aastakümne sisen olõ ma pidänü kümmet-viittõiskut väega erisugust kanatõugu. Noidõ hulgan muiduki ka nuu, kinkäs munnõ ja liha eesti rahvas päiv-pääväst süü. Mõni asi võtt peris kõvastõ pääd kratsma.
Munakana, kedä peetäs puurin, tulõva läbi hädä uma aastagõsõ (inämb näile ei anta) õks eluga toimõ. Kuna näile om manu arõtõt erilisõlt korgõ ainõvahetus, sis piat nimä kõik aig midägi (vai kedägi) noksma. Kui säändse kana laskõ vallalõ, tormasõ nimä edesi-tagasi ja otsva, kedä vai midä nokki. Ärä nokitas egasugumadsõ soojustusmaterjali, kuigi ütski noid är siiti ei mõista. Kõik hindäst vähämbä tsaunitas surnus. Kunnapoigõlõ mintäs lumpi järgi, nii et kõtt saa likõs. Süümine ei paista näil kõgõ tähtsämp olõvat: tsipa suurõmb kunn jätetäs maha videlemä. Mõni näist haud esiki poja vällä, aga nuu kas tapp imä esi är vai pakõ näide mant minemä. Kas tulõ inemiisi siäst tsipa tutva ette? Anna orjele vabadus.ee! Olõmi jo tuu, midä söömi.
Lihakannuga (broileriidega) om asi vast viil hullõmb. Ma olõ pidänü broileriide alustõugu – kornišit. Tuu tõug arõtõdi Inglismaal puhtkogõmalda, ku taheti ristata Euroopa ja India parembiid võitluskannu. Säält tull’ vällä paksõ kintsõ, laja sällä, madaliide jalgu ja hirmsa suurõ süämega tegeläne, kiä tapõlusõn sai korõmbiide jalguga tegeläisi käest tappa (nigu araablasõ USA lennuväe käest). Munõs tuu tegeläne häbemädä veidü. Ummi poigõ hoit häste, aga kõik tõsõ üritäs maha tappa.
Meil omma küländ suurõ avvu sisen juute tegemise. Tasunu miilde tulõta juute põhimõtõt: är söögu toda, mis om virka kasunu, sääl ei olõ asja tasakaalun. Broiler om tollõ näütäjä poolõst edimäne, tsiast iinpuul. Tulõtami miilde, et tsika ei süü ei õigõ juut ega õigõ araablanõ (moslem). Juut ütläs, et ei olõ koššõr, ja araablanõ, et ei olõ halal. Mullõ om halal-liha kasvatamise reegliid sellätedü. Miilde pall’u es jää, aga mu zootehnikupää rehkend kipõstõ kokku, et tuu liha ei olõ mitte kõrdu, aga om kümniid kõrdu kallimp. Tsia-teema lõpus viil, et meil peetäs praegu tsiku, kiä pekki ei kasvadagi, nii et kõrralik suidsuliha om puht nostalgia- vai ersatskaup. Ja kas tuu tsiga nüüd nii virka ei kasu? Virgõmbalõ viil, nii et halalist jääs asi viil kavvõmbalõ.
Ehitäjiide igitark küsimus om: kuis sa tahat, kas virgastõ vai häste? Tuu passis häste ka munakannulõ: kui virgastõ, sis munakõllanõ eriti erksat värmi ei olõ, kui just söögi sisse ei olõ segätü saialillihäielmiid (mahedamp varjant). Kui tahat häste, sis pia kannu, kiä munõsõ ülepäivi ja roitva vällän. Noidõ munakõllanõ om tõtõstõ kõllanõ.
Nii et kas häste vai odavalõ? Tuu käü ka kõgõ muu söögikraami kotsilõ.
Võtami asja kokku. Kiä taht müüdä ilma aelda ja latsist ei hooli, tuu söögu broileriliha ja puurikannu munnõ. Kiä om limbak nigu ma vai muidu ringiaelõmisõst ei hooli, tuu võinu hindäle pindre pääl ütte-tõist kasvata: põrkniid, kaale, kurke, suvõkürvitsiid, verevät piiti, nakriid, upõ, herniid, kürvitsiid, pastinaaki vai muud, midä hing himustas. Nuu toiduainõ ei rändä üte pindre päält tõsõ pääle, kõik suvi omma paigal. Näide kasvataja ja süüjä arvada kah Eestist niiväega minemä ei tüki.
Ja kellerd ei massa diskobaaris ümbre ehitä, nigunii lätt vahel vuul är ja sis joosõt ja kaagutat nigu munan kana.
Ja viil: järgmine aastavahetus sööge veidemb ja mängke muperäst kasvai «Tagumist paari». «Õllõpruulja» suurt ei avita.
Pulga Jaan